Taastusravi Keila haigla moodi: isa viidi öösel pimedasse ruumi ja seoti kinni
Minu isa sattus Keila haiglasse 2006. aasta veebruaris. Isal oli 2005. aasta detsembri lõpus väga raske südameoperatsioon. Tänu Mustamäe haigla tublile personalile, eesotsas dr Sullinguga, ja kogu meie pere toetusele, toibus isa operatsioonist, kuid vajas taastusravi. Mustamäe haiglas suutis isa juba ise kõndida toe najal ja oli täiesti adekvaatne.
Taastusravi Keila haigla moodi
Kahjuks viisime isa taastusravile Keila haiglasse. Keila haigla sai valitud seetõttu, et elan ise Keila haigla läheduses. Isa pidi minema taastusravi osakonda.
See, mis seal juhtus, on kohutav. Millegipärast suunas dr Peri isa mingisse surijate palatisse — üks vene vana mees, kes oli külmunud olnud, oigas ja hüüdis kogu aeg kedagi appi. Ühtegi õde ega sanitari ma tema juures ei näinud. Teine vana mees oli liikumatu ning hingas vaevaliselt. Palusime, et isa viidaks sealt ära, aga dr Peri väitis, et pole ruumi.
Juba teisel päeval rääkis isa, et tal ei lubatud õhtul käimistoega ringi jalutada ning öösel seoti hoopis kinni. Väitis ka, et rohtusid, mida ta teatud kellaaegadel pidi saama, ei antud. Mingist taastusravist ei olnud juttugi. Algul ei suutnud me seda uskuda.
Kolmanda päeva hommikul, kui teda vaatama läksin, magas isa. Läksin lõuna aeg uuesti — jälle magas, õhtul ka. Küsisin õe käest, milles asi. Õde väitis, et isa oli rahutu ja nad süstisid talle rahustit.
Mingil ajal isa siiski suhtles läbi uima ja rääkis, et teda viidi eelmisel öösel pimedasse ruumi ja seoti kinni. Ikka tundus asi uskumatu.
Neljandaks päevaks oli asi juba päris hull — isa olukord oli silmnähtavalt halvemaks muutunud. Ta suutis vaevu ennast voodis liigutada ja suhtles vaevaliselt. Nii ka järgnevatel päevadel.
Igal õhtul jätsime isa südamevaluga haiglasse. Meie mure oli väga suur. Kui me palusime dr Peri, et isale ei süstitaks kogu aeg rahusteid ja et teda ei seotaks kinni, vastas Peri, et ta on öelnud õdedele, aga need ei kuula sõna. Palusime ka, et ta viidaks taastusravisse — kuid ka see oli asjata palumine.
Haiglast pääsemine andis viis eluaastat
Lõpuks, tänu dr Sullingu toimetamistele ja mu ema kangelaslikule käitumisele, sai isa siiski üle viidud Tartu haiglasse. Isa taastus seal juba paari nädalaga ja sai koju minna. Tänu sellele, sai mu isa veel üle viie aasta olla oma pere keskel ja tunda rõõmu oma laste- ja lastelastest, olla tegus ja toimekas oma talumaadel.
Kahjuks nädal tagasi lõppes mu väsimatu ja tööka isa maine tee. Kui mu isa oleks jäänud aga Keila haiglasse, oleks mu isa juba surnud 2006. aaastaa veebruaris.
Uskumatu, et samasugune olukord on Keila haiglas ka 2011. aastal veel ja dr Peri töötab endiselt, kui teda doktoriks saab nimetada.
