Sven Mikseri vastulöök president Ilvesele: ühel häälel enesekiitmine on mage monoloog

 (136)
Sven Mikser
Sven MikserFoto: Vallo Kruuser

Viimasel ajal kostab mitmete autoriteetsete aukandjate suust arvamusi, et ebapatriootliku virisemise ja kritiseerimise asemel peaksime olema uhked oma riigi ja rahva saavutuste üle.

Pean ütlema, et mulle meeldib Eesti üle uhkust tunda. Tunnen seda iga päev. Nagu tuhanded kaasmaalased, tunnen ma uhkust meie koolilaste teadmiste ja meie teadlaste avastuste üle, meie sportlaste saavutuste ja meie looduse hingematva ilu üle. Ma tunnen tõelist uhkust ka selle üle, et oleme suutnud end Nõukogude ajast ja arusaamadest edukamalt lahti raputada kui mõned meie omaaegsed saatusekaaslased. Pean ka ütlema, et ma ei ole kunagi tundnud piinlikkust selle pärast, et olen Eestist ja et olen eestlane. 

Aga soov kehtestada Eesti Vabariigis „kohustuslikku riiklikku optimismi" tekitab minus võõristust. Esiteks põhjusel, et optimism ja uhkustunne oma rahva ja riigi üle peaksid olema vabas ühiskonnas rangelt vabatahtlikud asjad.

Teiseks seetõttu, et minu sügava veendumuse kohaselt ei ole ka ühiskonnakriitika vabas maailmas midagi riigivaenulikku. Otse vastupidi - see on üks selgemaid ja kõrgemaid patriotismi väljendusi. 

Ühel häälel enesekiitmine on mage monoloog ja sellest sünnib vaid stagnatsioon. Kriitikast saab alguse debatt, vaidlus, mõttevahetus, mille käigus saab otsida uusi lahendusi. Sest kes saaks eitada, et kiiduväärse kõrval on Eestis paraku ka palju sellist, mille suhtes saab ja tulebki kriitiline olla! Konstruktiivses kriitikas vaid sisutut irisemist nägevatele võimuritele meenutaksin aga Ameerika poeedi ja esseisti Ralph Waldo Emersoni mõtet: On jäme viga hakata endale ette kujutama, et kõik need, kes sulle vastu vaidlevad, tahavad sind taga kiusata.

Seotud lood:

Kujutlegem hetkeks noort kümnevõistlejat, kes hüppab kaugust seitse ja pool meetrit, aga tõukab kuuli vaid kümme meetrit. Kas spordiajakirjanik, kes juhib tähelepanu asjaolule, et nõrku külgi järele aitamata jääb noorukil poodiumi kõrgemale astmele ronimata, on üksnes pahatahtlik viriseja, kes väärib hukkamõistu? Kas ta peaks kriitika asemel piirduma vaid andeka spordimehe hüppevõime ülistamisega? Kindlasti mitte. Aus ja terve kriitika võib olla tugevaks edasiviivaks jõuks.

USA poliitikaportaali Realclearpolitics.com viimase "supergallupi" kohaselt leiab tervelt 63,4 protsenti ameeriklastest, et nende riik liigub valel kursil. Vaid 30 protsenti usub, et ollakse õigel teel. Kas ameeriklased on oma riiki halvustavad irisejad? Kaugel sellest. Nad laulavad pisarsilmil ja käsi südamel oma rahvushümni ning kinnitavad ühest suust, et elavad maailma parimas riigis. Aga õige patrioot tunneb vastutust ega saa vaikides kõrvale vaadata, kui usub, et valitsus ja riik seilavad vales suunas.

Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt. Muidugi kujutasid möödunud sajandi okupatsioonid eesti rahva kestmisele suuremat ja vahetumat ähvardust kui ükski neist, millega täna silmitsi seisame. Aga ohud - nii sisemised kui välised - millega väike riik ja rahvas peavad toime tulema, on ka tänapäeva maailmas alles. Kindlasti ei tohiks asja eest, teist taga häda kraaksuda ja kadu kuulutada, kuid selleks, et tõelistest ohtudest võitu saada, on vaja nad ära tunda ja neid endale tunnistada.

Olen veendunud, et Eesti vajab inimeste südamest tulevat, mitte käsu korras kehtestatud optimismi. Ja Eesti vajab ka tunduvalt rohkem tõsist ja konstruktiivset ühiskonnakriitilist mõtet. Õigus olla kriitiline on igaühel, tõelise patrioodi jaoks on see aga suisa kohustus.