Sven Mikser: Võrdõiguslikkus ja silmakirjalik meritokraatia

 (131)
Sven Mikser
Sven MikserFoto: Vallo Kruuser

Naistepäeva eel jõudis uudisveergudesse taas kinnitus sellest, et soolise palgalõhe osas on Eesti Euroopa esirinnas. Teisisõnu: selles osas, mis puudutab soolist võrdõiguslikkust, oleme euroopalikkusest veel kahetsusväärselt kaugel.

Ebameeldival moel meenub hiljutine "meesõiguslaste" protestikoor, mis saatis arutelu selle üle, kas Eesti võiks liituda euroopaliku algatusega, mis tooks tulevikus börsiettevõtete nõukogudesse senisest rohkem naisi.

Toona kirjutas ühe kollaka päevalehe kolumnist rämedavõitu arvamusloos, et ega naisi võigi meestega päriselt samale pulgale seada, sest näiteks maleolümpial mängivad naised ja mehed erinevates liigades.

Tegelikult on mitmed naismaletajad osalenud ka meeste turniiridel, samas näiteks kuulitõukes ja kõrgushüppes ei võistle mehed ja naised tõepoolest samas kategoorias. Ent soolise võrdõiguslikkuse seisukohast ei ole sellel tähtsust. Isegi kui jätta arvestamata tõsiasi, et enam kui üheksakümne üheksal protsendil meestest ei oleks ka parima tahtmise juures asja ei Eesti naiste maletšempionaadi pjedestaalile ega Anna Iljuštšenkoga võidu üle lati hüppama.

Seotud lood:

Eelmainitud kolumnisti "vaimuka" mõtte kohaselt tuleks naistel börsiettevõtete nõukogudesse pürgimise asemel sookvootide alusel hoopis "torumeesteks" hakata. Tõsiasi on aga see, et tänapäeval sõltub toruparandaja tööga toimetulek rohkem tehnilisest taibust ja vilumusest kui biitsepsi ümbermõõdust. Seetõttu olen ma veendunud, et Eesti naised tuleks neljakümne protsendi "torumeeste" ametikohtade täitmisega oluliselt hõlpsamalt toime kui Eesti mehed neljakümne protsendi õpetajate ametikohtade "mehitamisega".

Sooline võrdõiguslikkus ei ole Euroopast kunstlikult Eestisse imporditud moeteema. Naiste madalamad palgad ja alaaesindatus juhtivatel ametikohtadel on Eestis vaieldamatu ja häbiväärne tõsiasi. Seda vaatamata Eesti naiste meestega võrreldes kõrgele haridustasemele.

Viimasel ajal on hakatud regionaalprobleemina rääkima "pruudipõuast" Eesti maakohtades. Keskmiselt kõrgemalt haritud naised lahkuvad linnadesse, maha jäävad madalalt haritud mehed oma pensionieas emadega. Emadega, sest isad on juba surnud - seegi on soolise võrdõiguslikkusega tihedalt seotud murekoht, millest Eestis ei armastata konstruktiivselt rääkida.

Kui aga naasta ettevõtete nõukogude koosseisude juurde, siis on Euroopa algatus, millele Eesti valitsus "EI" ütles, tegelikult vägagi mõõdukas meede. Selle kohaselt täidetaks tulevikus vabanevad kohad börsiettevõtete nõukogudes alaesindatud soo esindajaga vaid juhul, kui eri soost kandidaatide muud professionaalsed eeldused on võrdsed. Valitsuse, eriti aga Riigikogu Euroopa Liidu komisjoni kuuluvate koalitsioonipoliitikute kaalukate põhjendusteta väljendatud vastuseis andis minu hinnangul tugeva tagasilöögi Eesti soovile pürgida postkommunistlikust maailmast arenenud Euroopa riikide sekka.

Need, kes ei pea võrdõiguslikkust tõsiseltvõetavaks teemaks, väidavad enamasti, et tähtis pole inimese sugu, vaid tema võimed ja teadmised. Teisisõnu väidavad meritokraatia pooldajad, et juhtivaid kohti peavad täitma selleks professionaalsete eelduste poolest sobivaimad inimesed.

Täiesti õige mõte. Aga vaatame Eesti meritokraatia tegeliku seisu hindamiseks börsiettevõtete asemel hetkeks mõningaid Eesti riigile kuuluvaid või riigi osalusega ettevõtteid, mille sooliselt tasakaalustamata nõukogud peaksid justkui olema komplekteeritud rangelt ametialasest sobivusest lähtudes.

Näiteks Estonian Airi nõukogu on mäletatavas minevikus koosnenud praktiliselt eranditult meestest. Tegemist on hinge vaakuva ettevõttega, mis on kuulus kahtlase väärtusega juhtimisotsuste poolest. Tibatilluke lennufirma on palganud groteskselt ülemakstud tegevjuhte, soetanud äärmiselt kirju ja kuluka lennukipargi, võtnud vastu ühe ebarealistliku maailmavallutusliku strateegia teise järel. Kas võib keegi tõesti väita, et selle ettevõtte juhtimise üle on valvanud parim võimalik nõukogu? On olemas arvestatav tõenäosus, et sooliselt tasakaalustatum nõukogu oleks suutnud teha vähem ambitsioonikaid ja märksa realistlikumaid plaane ning hoiduda tarbetutest riskidest.

Enam-vähem sama võib öelda Eesti Energia nõukogu kohta, mille ambitsioonikad avangud nii Eestis kui ka Lähis-Idas ja Põhja-Ameerikas tekitavad viimasel ajal üha enam küsimusi.

On teada, et juba lähiajal tuleb Eestis täita hulk olulisi ametikohti. Mitme osas - riigikontrolör, õiguskantsler, Riigikohtu esimees, Eesti Panga nõukogu esimees - esitab kandidaadi Vabariigi President. Teised - Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, Kaitsepolitsei ja Keskkriminaalpolitsei juhid - määrab ametisse valitsus või vastutav minister.

Ma ei kahtle, et mõne nimetatud ametiposti otsa leidub väärikaid meeskandidaate. Samas ei ole vähimatki kahtlust, et mitme puhul mainitud ametikohtadest on sobivaimaks kandidaadiks naine. See, kas näeme ametisse nimetatavate kõrgete riigiametnike seas lisaks väärikatele meestele ka tarku naisi, on meile järjekordne ühiskonna küpsuse test. See on test ka kandidaatide esitajatele. Ootan euroopalikke valikuid.