Sven Mikser: Tallinn on täiesti võetav
Savisaar on märkimisväärselt populaarne ja Tallinnas on kahtlemata inimesi, kes on tänase olukorraga rahul. Pealinnas on pangad ja ministeeriumid, siin asuvad sadam ja lennujaam, teatrid ja ööklubid. Siin on rohkem raha ja rohkem tööd kui kusagil mujal Eestis.
See oli nii enne Savisaart ja jääb ka pärast Savisaart. Võrreldes kümnete tõepoolest raskes seisus olevate omavalitsustega tundub elu Tallinnas lihtsam ja lootusrikkam ning seetõttu ei kõla valdorandperelik jutt Tallinnast kui linnast "kus valitseb sõjakommunism ja kus lagunenud teedel sõidavad tasuta bussid" paljude jaoks veenvalt.
Aga vaatamata sellele, et võrreldes ääremaaga Tallinn justkui õitseb, tuleb üheparteiline valitsemine pealinnas murda. Veel neli aastat Savisaare ainuvõimu oleks väga halb stsenaarium, ja seda mitte üksnes Tallinnale, kus suur osa kokku kühveldatavast ressursist puhutakse täna lihtsalt sooja õhuna propagandatorusse või suunatakse partei kaukasse.
See oleks halb ka teistele omavalitsustele, kelle elanikke ja maksutulu keskerakondlik Tallinn üle lööb, pildudes ise samal ajal paremale ja vasakule silmakirjalikke üleskutseid Tallinna eeskuju järgida. See oleks hukutav kogu Eestile, sest Savisaare ainuvõim tsementeerib paratamatult reformierakondlikku võimu Toompeal - riigivõimu, mis imetleb oma naba ja on kogu Euroopale eeskujuks, ent ei tee midagi selleks, et võidelda vaesuse ja ääremaastumisega oma kodus.
Keskerakonna ainuvõimu murdmine tähendab sisus seda, et Keskerakond ei tohi saada Tallinna volikogus absoluutset enamust. Selline tulemus on mitte üksnes teoreetiliselt võimalik, vaid ka reaalselt saavutatav.
Lasnamäel ja Põhja-Tallinnas tundub Keskerakond praktiliselt löömatu. Aga tegelikult on Keskerakonna tugevus ühtaegu ka tema suurim nõrkus. Eelmistel valimistel osutus Lasnamäel isiku- või ringkonnamandaadiga volikogusse valituks 12 keskerakondlast ja ainsa mittekeskerakondlasena reformistide linnapeakandidaat Keit Pentus.
Põhja-Tallinnas sai Keskerakond kuus mandaati välja jagatud kaheksast, Mustamäel viis kaheksast. Sisuliselt on Keskerakond oma tulemuse neis ringkondades juba nelja aasta eest maksimeerinud. Selle tulemuse ületamine on praktiliselt võimatu, selle hoidmine ülikeeruline.
Motiveeritud oponentide jaoks peaks igas ringkonnas ühe-kahe mandaadi tagasi võitmine olema tunduvalt lihtsam. Seda enam, et näiteks Põhja-Tallinnas langes 2009. aastal enam kui 11 000 häält kandidaatidele, kes on vahepeal Keskerakonnast lahkunud.
Muidugi on ka Savisaarel omad nipid varuks. Näiteks panustab ta populaarsuskriisis vaevlevate paremliberaalide ja konservatiivide killustumisele. Ta teeb seda üsna osavalt: laseb rahvusradikaalidel ennast omaenda televisioonis omaenda raha eest sõimata, teades, et hääli kaotavad sellest rohkem tema vastased. Aga sellele vaatamata ei ole tal võimalik võtta Lasnamäelt kõiki hääli.
Kindlasti hirmutab paljusid inimesi võimalus, et kui Keskerakond jääb Tallinna volikogus nappi opositsiooni, siis on sundvalikuks nii-öelda "seitsme päkapiku" koalitsioon, mille häälteenamus on turvaliseks valitsemiseks liiga väike ja mis pealegi takerdub omavahelistesse kähmlustesse ja rivaliteetidesse. Ent see ei tarvitse niimoodi minna.
Ka absoluutse enamuse kaotamise korral jääb Keskerakond tõenäoliselt Tallinna volikogu suurimaks fraktsiooniks. Savisaar kui suurima poliitilise jõu esinumber peab saama võimaluse luua koalitsioon. Kui oponentidel on vähegi põhimõtte- ja meelekindlust, siis peab Keskerakond tegema koalitsiooni loomiseks vägagi põhimõttelisi järeleandmisi. Arvestades aga Savisaare võimetust muutuda, on enam kui tõenäoline, et see üritus luhtub.
Kui Savisaar linnavalitsust luua ei suuda, on võimalikud kaks arengut: kas luuakse enamuskoalitsioon Keskerakonnata või läheb Keskerakond uuele katsele juba uue liidri juhtimisel. Ükskõik kumb neist variantidest tähendab linna juhtimise suuremat avatust ja avalikkust, vähem ringkäendust ja vähem raha parteipropagandale.
Keskerakonna ainuvõimu murdmine Tallinnas on võimalik ja Savisaare juhitava üheparteilise linnavõimu jätkamisele on olemas vähemalt kolm tõsist alternatiivstsenaariumi. Ükski neist ei ole ideaalne, ent kõik nad on paremad tänasest. Pingutus, mida Savisaare oponendid peavad muutuse saavutamiseks tegema, on kindlasti väiksem kui see pingutus, mida nõuab Keskerakonnalt ainuvõimu hoidmine.
