Oli ju Rahvakogu ettepanekute tuumaks poliitilise mänguvälja võrdsustamine ning uute poliitiliste jõudude tekkimise soodustamine. Kellele see Toompea soojadel toolidel istujatest kasulik on? Aga on. Ehkki ka sotsiaaldemokraate süüdistatakse nn parteikartelli kuulumises, hääletasime me jaanuaris erakonnaseaduse muudatustele vastu.

Oleme seisukohal, et lühiajaline Toompea uste sulgemine uute tulijate ja kodanike eest ei ole mitte pelgalt mittedemokraatlik, vaid pikas perspektiivis kahjulik ka parlamendiparteidele endile.

Erakonnademokraatia, millele paneb aluse meie põhiseadus, töötab ainult niikaua, kuni kodanikud näevad riigikogus esindatud erakondades reaalset koostööpartnerit ja oma huvide esindajat. See nõuab otsustusprotsesside täielikku läbipaistvust ja erakondade võimet käia ajaga kaasas ning pakkuda reaalseid töötavaid lahendusi.

Kui poliitiline diskussioon hangub poliittehnoloogiliste trikkide, suletuse ja parteilise ringkaitse tõttu, kaotavad nii erakonnad kui ka riigijuhtimise süsteem tervikuna usalduse. See ei ole ei ühiskonna ega tegelikult ka erakondade huvides. Seepärast oleme ainsa parlamendierakonnana järjepidevalt nõudnud rahvakogu ettepanekute rakendamist.

Oma sõnade kinnituseks algatavad sotsiaaldemokraadid riigikogus kaheksast seaduseelnõust koosneva paketi, et muuta valimisseadusi, erakonnaseadust ning riigikogu ja omavalitsuste volikogude tööd Rahvakogu soovitud suunas. Need seaduseparandused ei eelista ühtegi poliitilist jõudu.

Tahame panna valijate tahte senisest enam maksma ning luua võimalused uute poliitiliste jõudude ja vähemuse paremaks kaasamiseks esindusorganite töösse. See looks eeldused võtta lõpuks ka Eestis kurss skandinaavialikule kokkuleppe-demokraatiale, asendamaks üha suuremat poliitilist võõrandumist tekitavat valitsemist ameerikalikul printsiibil „võitja võtab kõik".

Meie riigikogu valimise seadusesse tehtud muudatusettepanekud puudutavad valimistulemuste kindlakstegemist ja kergendavad uute tulijate Toompeale pääsu. Tahame langetada valimiskünnise praeguselt viielt protsendilt neljale ja anda mandaadi üksikkandidaadile, kes on kogunud 0,75 protsenti lihtkvoodist (praegu talitatakse nii erakonnanimekirjade puhul).

Pakume välja ka erakonna üleriigiliste valimisnimekirjade „avamise," mis tähendab kompensatsioonimandaatide jagamist mitte erakonna juhtkonna koostatud järjestuse alusel, vaid kandidaadi enda poolt oma ringkonnas kogutud häälte suhtarvu järgi. Veel vabastame rahalise kautsjoni maksmisest esmakordselt valimistel osalevad erakonnad.

Rahvakogu nõudis jõuliselt, et tuleb lõpetada olukord, kus ühed kandidaadid koguvad hääli, aga esinduskogudes asuvad tööle hoopis teised inimesed. Andres Herkel on esitanud „peibutuspartide" vastase eelnõu, mille kohaselt tühistab uus mandaat eelmise ehk siis riigikogu liige kaotaks volikogusse valimise järel oma koha parlamendis. Paraku võib pakutud lahenduse tegelikuks tulemuseks olla võimu veelgi tugevam põlistamine tänaste valitsejate kätte, sest sel juhul tuleb opositsioonil panna võimuerakonna ridades esinevate tuntud ametnike vastu välja vähemtuntud kandidaate.

Meile tundub, et tänast skandaalsevõitu olukorda lahendaks pigem see, kui taastada riigikogu liikmetele õigus töötada kohalikus volikogus, nagu see oli kuni 2005. aastani ja on ka praegu Soomes. Eestis on 215 kohalikku volikogu, kuhu sügisel valiti 2951 inimest, neist 60 riigikogu liiget. Leiame, et kui mõnekümnes volikogus on üks-kaks parlamendisaadikut, siis ei ohusta see kuidagi kohalikku demokraatiat, vaid pigem tõstaks informeeritud arutluste taset. Mõistagi käib asjaga kaasas keeld saada volikogus töötamise eest tasu. Iseasi on Tallinn, kus tuleb loota valijate kontrollile ning erakondade ja riigikogu liikmete endi häbitundele.

Mitu kohalikku volikogu on võtnud riigikogust halba eeskuju ja hakanud ka oma volikogus üha rohkem rakendama enamuse teerulli-taktikat. Ühemõttelist seaduslikku kaitset vajab volikogu liikme õigus töötada tema enda eelistatud komisjonis. Samuti tuleb volikogude komisjone moodustada samasuguses proportsioonis, nagu on valijate tahte alusel moodustatud volikogu ise. Veel pakume, et sarnaselt riigikoguga tuleb volikogu komisjonide esimehed ja aseesimehed valida üheaegselt, mis tagaks ka vähemusse jäänud poliitilistele jõududele esindatuse komisjoni juhtkonnas.

Erakonnaseadusesse tehtud parandusega tahame oluliselt suurendada riigikokku mittepääsenud erakondade rahastamist. Meie ettepanek on jagada 50 protsenti riigieelarvelisest toetusest proportsionaalselt saadud häälte arvuga kõigi riigikogu valimistel osalenud erakondade vahel, kes kogusid vähemalt kaks protsenti häältest.

10 000 eurot aastas tuleb anda ka nendele erakondadele, mille häältesaak jäi 1-2 protsendi vahele ning kes on jäetud igasuguse toetuseta. Lisaks esitame uuesti idee kehtestada analoogiliselt Lätile erakondade reklaamikulude piirmäär, milleks on 500 000 eurot aastas. Tegu on ainsa toimiva vahendiga, mis ohjaks erakondadevahelist rahavõidujooksu ja lõpetaks ära musta rahaga opereerimise.

Riigikogu töö- ja kodukorraseadust soovime täiendada nõudega, et komisjonide istungite protokollides peavad olema kajastatud ka riigikogu liikmete konkreetseid seisukohad ja hääletuseelistused arutatava eelnõu suhtes. Veel tuleb anda riigikogu juhatusele võimalus nimetada kodanikeühenduste seast komisjonide alalised koostööpartnerid, kellel oleks õigus osaleda komisjonide istungeil ka ilma erikutseta.

Et ükskord lõpeks pikk vaidlus riigikogu liikmete osalemise üle riigi osalusega äriühingute ja riigi asutatud sihtasutuste nõukogudes, tuleb see selgesõnaliselt keelata. Riigivaraseadust tuleb omakorda täiendada punktiga, mille alusel peavad kõik taolised nõukogude liikmete määramised saama nõusoleku ka riigikogu asjaomaselt komisjonilt.

Praegu aktuaalse vaidluse teemal, kelle Eesti nimetab Euroopa Komisjoni liikmeks, soovime viia riigikokku. Seega tuleb sätestada, et valitsuse poolt Euroopa Komisjoni liikmeks esitatud kandidaat peab saama kooskõlastuse ka parlamendilt. Nii on välistatud olukord, kus meie tähtsaim rahvusvaheline esindaja võib selguda vaid paari inimese kokkuleppe tulemusena.

Sotsiaaldemokraatide ettepanekud ei nõua põhiseaduse muutmist ega mõjuta valija käitumist valimispäeval, mistõttu on nende kinnitamine sel kevadel täiesti võimalik. See oleks ka selgeks mõõdikuks, kas tänase valitsuskoalitsiooni teod langevad kokku nende sõnadega, mis ju samuti tervitasid Rahvakogu algatust.

Kindlasti on esitatud muudatused märksa rohkem kui pelgalt kosmeetika. Poliitilise süsteemi suurem reformimine vajab aga juba põhiseaduse muutmist, mis tuleks kõne alla teistsuguse riigikogu enamuse juures. Selleks saab rahvas avada tee 2015. aasta parlamendivalimistel.