Sven Mikser: NATO-liikmelisus on Eesti julgeolekule parim kindlustuspoliis

 (32)
Sven Mikser
Sven MikserFoto: Tanel Meos

Ukraina kriis on paradoksaalsel kombel kinnitanud, et kümne aasta tagune NATO-ga liitumine oli ainuõige samm ning me oleme alliansilt saanud soovitud julgeoleku ja turvatunde.

On mõneti kurb, aga samas ka sümboolne, et Eesti NATO-liikmelisuse 10. aastapäeva tähistamine langeb ajaliselt kokku Ukraina kriisi kui Euroopa viimaste aastakümnete ühe tõsiseima julgeolekuvapustusega. Samas annab see meile suurepärase ja päevakajalise võimaluse heita pilk nii NATO põhialustele, hinnata nende aktuaalsust ja toimivust tänases julgeolekukeskkonnas kui ka vaadata seda, kuidas on NATO eestimaalaste julgeolekut viimase kümne aasta jooksul suurendanud.

Ukrainas toimuv on murendanud kogu Külma sõja järgse maailma julgeolekuarhitektuuri ning tervikuna mõjunud kogu Euroopa julgeolekule negatiivselt. Paradoksaalsel kombel tõstab aga Ukrainas toimuv esile seda, kui turvaliselt saavad NATO liikmesriigid ennast ühise vihmavarju all tunda, või kui täpsemini öelda, siis ka seda, kui haavatavad võivad olla riigid, kes allianssi paraku ei kuulu.

Maailma võimsaim heidutus

Kuigi viimastel nädalatel on esitatud ka üksikuid muremõtteid Eesti julgeoleku pärast, tasuks siinkohal meelde tuletada, et mitte ükski NATO liikmesriik ei ole alliansi 65-aastase ajaloo jooksul sattunud relvastatud invasiooni ohvriks. See pole olnud juhuslik, vaid tulenenud otseselt NATO alusleppe tähtsaimast, 5. artiklist. Selle kohaselt võrdub rünnak ühe liikmesriigi vastu rünnakuga alliansi kõikide liikmete vastu, mis kokkuvõttes välistab selle, et potentsiaalne agressor saaks NATO-sse kuuluvaid riike ühekaupa n-ö „ära noppida", nagu juhtus paljude Euroopa riikidega Teise maailmasõja eel ja ajal.

Seotud lood:

Kui NATO alusleppe 5. artiklist tulenev heidutus hoidis ära agressiooni ka Külma sõja kõige süngematel aastatel - ehk ajal, mil Varssavi Pakti riikidel oli üldjuhul selge arvuline ülekaal NATO riikide ees - siis seda enam toimib see heidutus ka täna, mil NATO on muutunud maailma võimsaimaks sõjaliseks blokiks.

Vaadakem korraks arve. Kuigi Külma sõja lõppemine veerand sajandit tagasi tõi ka enamikes NATO riikides kaasa nii kaitse-eelarvete kui ka relvajõudude mõistetava vähenemise, on NATO riikides täna endiselt püssi all 3,3 miljonit meest koos vastava arvu lahingutehnikaga, rääkimata lääneriikide kvalitatiivsest ja tehnilisest üleolekust. Seda on endiselt rohkem, kui ükskõik millisel NATO võimalikul vastasel. NATO-sse kuuluvate riikide kaitse-eelarved moodustavad enam kui triljoni dollari suuruse summa, mis moodustab üle 60% kogu maailma kaitsekuludest.

On tõsi, et suure osa NATO võimsusest moodustab alliansi võimsaima ja rikkaima liikmesriigi USA panus ning paljud Euroopa riigid peavad seetõttu hakkama tõsisemalt suhtuma oma riigikaitse arendamisse. Kuid suures plaanis näitavad need numbrid siiski, et NATO-le ei ole tänapäevases maailma vastast - eelkõige peame muret tundma mitte niivõrd NATO toimivuse ja võimsuse pärast, vaid selle pärast, et potentsiaalne agressor võib ekslikult kahelda NATO riikide kiires ja tõhusas vastureaktsioonis.

NATO kiire reaktsioon

Aga ka selle viimase osas - kollektiivkaitsemehhanismide toimimine ja toimimise kiirus - on viimaste nädalate sündmused taaskord näidanud, et kui vajadus tekib, siis reageerivad NATO ja sinna kuuluvad riigid nobedalt ja adekvaatselt. Julgeolekuolukorra teravnemine ei pruukinud vahetult isegi puudutada Eestit ja teisi NATO piiririike (vaid vahetult NATO-sse mittekuuluvat Ukrainat), kuid juba vähem kui nädal pärast Ukraina kriisi algust ning kolm päeva pärast vastavat abipalvet mitmekordistas USA Balti riikide ja Poola õhuruumi turvavate hävituslennukite arvu.

Sellele on tänaseks nobedasti järgnenud Ühendkuningriigi, Prantsusmaa ja Taani lubadused saata täiendavaid hävitajaid Balti riikidesse, nii et naljaga pooleks võib varsti tõesti tekkida olukord, kus meie õhuruum hakkab liitlaste jaoks pisut kitsaks jääma. Väga kiiresti käivitus NATO-s ja liikmesriikides planeerimine selleks, et Eesti pinnal toimuvatele õppustele saata täiendavaid liitlasüksusi ja keerukaid sõjalisi võimeid. Ning kaalumisel on ka mitmed teised meie julgeolekut kindlustavad sammud.

Seejuures ei saa ka väita, justkui poleks NATO eelneva kümne aasta jooksul teinud piisavalt meie julgeoleku parandamiseks. Mõned näited - meie õhuruumi kaitsevad NATO hävitajad juba alates 2004. aasta aprillist. NATO-s on koostatud kaitseplaanid Balti riikide kaitseks ning neid harjutatakse regulaarselt ka õppustel. Rahvusvahelised õppused, harjutused ja võimsate sõjalaevade visiidid on juba muutunud harjumuspäraseks rutiiniks. NATO julgeolekuinvesteeringute fondist saime märkimisväärseid summasid Ämari lennubaasi põhjalikuks rekonstrueerimiseks, et ka siin saaksid hakata vajadusel baseeruma liitlaste õhuturbehävitajad.

Kuidas edasi?  

See kõik ei tähenda, et võiksime oma julgeolekusse NATO liikmena suhtuda iseenesestmõistetavalt ning käed rüppe lasta. Eesti riigikaitse senised põhialused - võrdne toetumine nii esmasele iseseisvale kaitsevõimele kui ka NATO kollektiivkaitsele - on osutunud toimivaks ja Eestile sobilikuks lahendiks, mistõttu peame jätkama mõlema põhitegevuse tugevdamisega. Ühest küljest jätkame Riigikaitse arengukavas 2013-2022 ette nähtud uute sõjaliste võimete - jalaväe lahingusinate, iseliikuvate suurtükkide ja uute tankitõrjeraketisüsteemide - hankimisega, samuti hoiame kaitse-eelarve selleks tasemel 2% sisemajanduse kogutoodangust.

Teisalt peame jätkama oma senist edukat rahvusvahelist tööd NATO-s ning meie strateegiliste liitlasriikide pealinnades. Peame sügisesel Walesi tippkohtumisel kindlustama, et NATO naasmine oma põhifunktsiooni - kollektiivkaitse - poole oleks pöördumatu ning jätkuvalt tagatud konkreetsete sammudega NATO piiririikide julgeoleku kindlustamiseks.

See kõik tähendab tööd ja raskeid pingutusi nii kaitseväelastele kui ka ametnikele ja diplomaatidele. Kuid NATO-ga liitumise 10. aastapäeva puhul saame korraks siiski kergendatult hingata ning tõdeda, et NATO on meile kokkuvõttes taganud justnimelt selle julgeoleku ja turvalisuse, mille nimel me alliansiga 10 aastat tagasi liitusime.