Nii sõjaline mõte kui rahvusvaheline olukord on praeguseks hetkeks oluliselt muutunud. Igal terve mõistuse ja terava pilguga meie piirkonna julgeolekuolukorda vaataval inimesel on selge, et eelkõige Venemaa tegevuse tõttu tuleb kogu meie riigikaitseline valmisolek kriitiliselt üle hinnata ning viia vastavusse reaalsete ohtudega.

Mis on muutunud reaalsuse olulisimad osad? Esiteks, konflikt võib eskaleeruda väga kiiresti. Me räägime siinjuures isegi mitte päevadest vaid pigem tundidest, kui meie riik võib sattuda tõsisesse julgeolekukriisi. Sellistes olukordades peab riik toimima kiiresti, tõhusalt ning otsuste elluviijatel peavad olema toimivad mehhanismid otsuste rakendamiseks.

Teiseks, üleminek rahuajalt sõjaaegsele tegevusele peab olema sujuv kasvõi seepärast, et sõja ja rahu vahel on nn hall ala, mille käigus tuleb olla kõrgendatud valmisolekus, kuid mis ei tähenda veel üheselt sõda. Kui selline olukord juba käes on, siis on hilja hakata mõtlema sellele, kuidas seda lahendada. Sellise hübriid-olukorra kiireks ja tõhusaks lahendamiseks peab õiguslik põhi olema loodud juba varem.

Nii nagu me ei saa tänases maailmas rääkida enam rindest ja tagalast, ei saa me ka eeldada, et Eestit ohustava agressiooni tõrjeks peab valmistuma vaid kaitsevägi. Paratamatult  saab sõjaliste operatsioonide ruumiks olema kogu Eesti, seega tuleb mõelda mitte ainult sõjaliste võimekuste arendamisele, vaid kogu ühiskonna ja riigi kõigi valdkondade valmidusele võimalikuks konfliktiolukorraks.

Ka sõjalise konflikti käigus tuleb tagada inimestele elutähtsad teenused, peab toimima pääste, kiirabi ja politsei, inimesed vajavad süüa, juua, elektrit ja toimivat taristut. Pealegi  ähvardavad tänapäevases julgeolekukeskkonnas Eestit palju mitmekesisemad ohud kui puht-sõjalised rünnakud. On selge, et Eestit eksistentsiaalselt ähvardava kriisi puhul ei saa ükski asutus ega inimene jääda kõrvaltvaatajaks ja kõigil peaks olema oma roll lahenduse saavutamisel.

Kuna võimalikuks konfliktiks peab valmistuma kogu riik, siis annab riigikaitseseadus riigikaitse planeerimisel ja juhtimisel senisest suurema rolli peaministrile, Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile ja Riigikantseleile. Seeläbi saab laiapindseks riigi kaitsmiseks valmistuda ministeeriumite-üleselt ning kriisiolukorra juhtimine on ühene ja selge.

Eestil on olnud võimalus analüüsida Gruusia ja Ukraina konflikte ning võtta neist välja meile kõige olulisemad õppetunnid. Me oleme konsensuslikult oma riigikaitse jätkuva tugevdamise teel. Riigikaitseseaduse abil saame me ka oma õigusliku ruumi tugevamaks valmistumaks raskemateks olukordadeks. Me oleme kõige halvemaks valmis vaid siis, kui me oleme tugevad igakülgselt.