Sven Mikser: Eesti on tugevam kui kunagi varem

 (44)
Sven Mikser tänasel üldkogul
Sven Mikser tänasel üldkogulFoto: Rauno Volmar

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser kinnitas täna erakonna üldkogul, et sotsiaaldemokraatide valitsusse minek oli ainuõige otsus, sest uue koalitsiooni tegevusprogramm kannab selgelt sotsiaaldemokraatlikku pitserit.

Avaldame Mikseri poolt üldkogul peetud kõne täismahus:

Head sõbrad ja mõttekaaslased,

Tervitan teid kõiki tänasel erakonna üldkogul ja Euroopa Parlamendi valimiskogul. Kevad on käes ja sotsiaaldemokraadid on taas valitsuses, aga valimised on samuti taaskord ukse ees, nii et asun viivitamata asja juurde.

Minult on viimastel nädalatel tihti küsitud, kas oli ikka õige minna valitsusse nii lühikeseks ajaks enne valimisi ja veel Reformierakonnaga, keda sotsiaaldemokraadid on pidanud oma peamiseks ideoloogiliseks vastaseks paljude aastate jooksul. Lühike vastus: muidugi oli see õige otsus.

Aga pisut pikemat vastust sellele esimesele küsimusele tahaksin alustada omakorda küsimusega: kas meie valijad valisid 2011.aasta Riigikogu valimistel sotsiaaldemokraate selleks, et Toompeal oleks vähemalt üks seltskond ilusaid, vooruslikke ja võimust rikkumata poliitikuid, või valiti meid lootuses, et oleme valmis valitsusvastutust võtma ja vähemalt osa oma ilusatest eesmärkidest reaalsuseks vormima?

Jah, aastaga on võimalik teha märksa vähem kui neljaga, aga mõndagi meie valijate jaoks olulist on soovi korral võimalik saavutada ka ühe aasta jooksul.

Seotud lood:

Ma küsiksin, kas meie valija tõesti tahaks lastetoetuste tõusu ja gümnaasiumiõpilaste koolitoitu oodata veel kümme aastat, abstraktses, aga täitumatus lootuses, et siis saame ehk hakata oma programmi täitma ilma segavate koalitsiooniparterite ja ebamugavate kompromissideta? Jah, 45 eurone toetus pere esimesele ja teisele lapsele on vähem kui kuuskümmend eurot, mille eest me oleme võidelnud, aga see on ikkagi pea kaks ja pool korda rohkem, kui riik on raatsinud oma lastele universaaltoetustena maksta viimase kümnendi jooksul. Ja ärgu keegi arvaku, et me oleme loobunud eesmärgist viia lastetoetuste määr 60 euroni. Vastupidi, olles teoks teinud suurema osa lubatust, on meie toetajatel täna rohkem alust uskuda, et suudame üheskoos ellu viia ka ülejäänu. Olen veendunud, et oma valijate toel ja tahtel teeme seda juba 2015. aasta valimiste järel moodustatavas valitsuses.

Teine küsimus, mis samuti väärib selget vastust, on see, miks olime valmis sõlmima koalitsioonilepet just paremliberaalse Reformierakonnaga.

Siinkohal tahan meenutada Iisraeli kunagise kaitseministri Moshe Dayani kuulsaid sõnu pärast Camp Davidi rahuleppe sõlmimist Iisraeli ja Egiptuse vahel. Dayan ütles nii: “Kui tahad rahu üle läbi rääkida, siis peadki seda tegema vaenlaste, mitte sõpradega.”

Muidugi ei ole vastne koalitsioonipartner meie vaenlane, vaid kõigest konkurent. Mida ma öelda soovin, on see: meie maailmavaatelised erimeelsused Reformierakonnaga ei ole kuhugi kadunud, aga meie eesmärk koalitsioonikõnelusi alustades ei olnudki kunagi kahe erakonna programmide sarnaseks kirjutamine. Meie eesmärk oli mõõdukam ja mõistlikum: leida ühisosa, mille pinnal leppida kokku ambitsioonikas, aga realistlikult ellu viidav tegevuskava.

Tunnustuseks sotsiaaldemokraatide poolt koalitsioonikõnelustel saavutatule on ühelt poolt Keskerakondlaste kiidusõnad lastetoetuste reformi puhul, teiselt poolt aga kindlasti ka koalitsioonist välja langenud IRL-i poliitikute kaeblemine niinimetatud “vasakpöörde” üle. See ütlejate poolt ilmselt halvustavana mõeldud fraas annab tunnistust sellest, et uue koalitsiooni tegevusprogramm kannab selgelt sotsiaaldemokraatlikku pitserit.

Samas ei arva ma ka, et me peaksime koalitsioonilepingut lugedes apteegikaaluga üksikuid punkte vaagima, et selgusele jõuda, kumma osapoole lubadusi sellesse leppesse rohkem kirja sai. Arusaadavalt peegeldab iga lepe kompromissi, milles on olulisel kohal ka kummagi poole valmisolek aktsepteerida partneri huve ja ootusi.

Ei ole õige arvata, nagu koosnekski koalitsioonilepe üksnes keerulistest nullsumma-kompromissidest, kus ühe partneri soovide täitmiseks pidi teine millestki loobuma. Usun, et lastetoetuste tõus ei ole kuidagi vastuolus ka meie koalitsioonipartneri huvidega. Samuti pean ma ülimalt positiivseks ja mõlemapoolselt kasulikuks, et suutsime leida lahendusi, mis lubavad minna konstruktiivselt edasi näiteks integratsiooni- ja kodakondsuspoliitika iganenud aspektide ajakohastamisega. Nii suutsime kokku leppida selles, et kodakondsusetuse taastootmine peab lõppema ja et edaspidi saavad kahe Eestis elava kodakondsuseta vanema lapsed automaatselt Eesti kodakondsuse, kui just vanemad ei avalda soovi sellest loobuda, ja selles, et alaealiselt, kellel pole võimalik ise loobuda teise riigi kodakondsusest, ei tohi omandatud Eesti kodakondsust ära võtta, ning et üle 65 aasta vanused Eesti kodakondsuse taotlejad saavad soovi korral teha suulise keeleeksami.

Samuti leppisime kokku, et valimissüsteemi ja poliitilise mänguvälja avatumaks muutmiseks võrdsustame Riigikogu valimistel üksikkandidaadid ringkonnamandaadi omandamisel erakondade nimekirjas kandideerijatega ja vabastame esmakordselt valimistel osalevad ja seega riigi toetusele mitte kvalifitseeruvad erakonnad kautsjoni tasumise nõudest. Need on vaid mõned üksikud punktid mahukastkokkuleppest, millesse panustamise eest tahan tänada rohkemaid kolleege ja mõttekaaslasi, kui oleks võimalik siinkohal üles lugeda.

Koalitsioonilepe ei ole ehk täiuslik – seda ei ole ükski lepe – aga ma olen väga kaugel sellest, et pidada sündinud koalitsiooni mingiks hädalahenduseks. Usun, et eelolev aasta näitab, kui sujuvaks meie valitsuskoostöö tegelikkuses kujuneb. Kui see kogemus on positiivne, siis ei saa kindlasti välistada, et kutsume ka pärast 2015. aasta valimisi koalitsioonikõnelustele just reformierakondlased. Aga enne seda peavad valijad otsustama, keda ja milliseid ideid nad soovivad näha Eestit edasi viimas.

Head sõbrad,

Opositsioon on meile selgesti mõista andnud, et tavapärast sadat päeva sisse elamiseks ja sihtide seadmiseks sellele valitsusele ei kingita. Samas usun, et meie vastsed ministrid on sedavõrd asjatundlikud, energilised ja ka poliitiliselt kogenud, et suudavad uue ametiga niiöelda käigult kohaneda. Et kõik kokku lepitu aastaga teoks teha, selleks ei saa me endale nagunii aeglast ja ettevaatlikku starti lubada.

Võib-olla häirib mõnda meist vastasrinna poliitiline surve ja kriitika. Aga me peame arvestama, et see käib lahutamatu osana valitsemisvastutuse juurde. Kui meie oponendid ei pea vajalikuks meid rünnata, siis tähendab see üksnes seda, et meid ei peeta konkurentidena ohtlikuks ega tõsiseltvõetavaks.

Kui teeme valitsuskabineti liikmetena ja Riigikogu komisjone juhtides otsuseid avatult ja mõistlikult ning peame silmas mitte isiklikke ja erakondlikke huve, vaid riigi ja rahva üldist kasu, siis olen ma veendunud, et valijad suudavad seda hinnata ning teha vahet konstruktiivsel kriitikal ja poliitilisel intriigil.

Head kuulajad,

Ajutiselt Eestisse naastes tõi Siim Kallas kaasa vahepeal ära unustatud idee sellest, et Eesti valitsuskorraldus vajab ümbervaatamist viisil, mis lubab igal moodustataval valitsusel ja selle juhil komplekteerida kabineti, mis peegeldab just selle ajahetke akuutseid vajadusi ja valitsuskoalitsiooni poliitilisi prioriteete. Ma jagan muret selle pärast, et Eesti riigi poliitiline juhtimine on viimase tosina aasta jooksul üha enam “silostunud” ja sellesse on takerdunud ka selliste suurte struktuursete uuenduste läbiviimine, mis eeldavad paljude valitsusasutuste sujuvat koostööd.

Kindlasti võib detailide kallal hambaid teritada ja eks opositsioon seda ka teeb, ent ometi on mul on hea meel, et see põhimõtteline muudatus saab Vabariigi Valitsuse seaduse muutmisega teoks.

Muidugi ei kõneleks ma tõtt, kui üritaksin väita, et koalitsioonipartneri otsus vahetada keset läbirääkimisi välja peaministrikandidaat ei olnud meie jaoks üllatav ja häiriv. Aga ootamatustega kohanemine ja võime muutustele reageerida kuuluvad poliitika juurde. Loodava koalitsiooni kumbki osapool ei saanud endale lubada pikka peataolekut. Seda ei lubanuks meile ka Euroopa järsult pingestunud julgeolekuolukord.

Keerulised ajad nõuavad meilt valitsusvastutust kandes valmisolekut langetada julgeid ja kiireid otsuseid. Nii, nagu me oleme kinnitanud, et uues valitsuses ei ole üht ja ainukest portfellita ministrit, kelle ülesandeks on teeselda haldusreformi, vaid et iga minister peab igal ajahetkel analüüsima ja arvesse võtma oma haldusalas tehtavate otsuste regionaalseid mõjusid. Nõndasamuti peab tänasel päeval iga minister olema ka kaitseminister ja küsima endalt pidevalt, mida saan mina oma haldusalas teha selleks, et Eesti sisemine ja väline julgeolek oleks parimal moel kaitstud.

Mõni naljahammas võib nüüd arvata, et ütlesin seda viimast selleks, et lasta oma töö kellelgi teisel ära teha. Ei, ma olen siiralt veendunud, et me elame täna läbi ajahetke, mis väga olulisel määral muudab kogu Euroopa arusaamist meid ähvardavatest ohtudest. Meie ülesanne on tagada, et ka ülejäänud Euroopa, ülejäänud maailm mõistaks nende muutuste sügavust just nüüd ja mitte hiljem, tagantjärele, kui mõnda negatiivset arengut peab ennetamise asemel hakkama juba tagasi pöörama. See võib olla sootuks raskem.

Head sõbrad,

Täna ei ole hetk, mil külvata ärevust ja paanikat. Sõjatrummide tagumine sisepoliitilise nähtavuse saavutamiseks või ajakirjanduse müüginumbrite kasvatamiseks on vastutustundetu.

Eesti on täna hästi kaitstud. Lisaks meie oma kõrgelt motiveeritud kaitseväelastele ja kaitseliitlastele aitavad seda tagada meie liitlased Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Just täna möödub 10 aastat päevast, mil NATO peakorteri ees tõusis vardasse Eesti kui ühiskaitseorganisatsiooni täieõigusliku liikme lipp. Eesti ühines Washingtoni leppega, mille kuulsa Viienda artikli esimene lõik kõlab nii:

“Lepinguosalised lepivad kokku, et relvastatud rünnakut neist ühe või mitme osalisriigi vastu Euroopas või Põhja-Ameerikas käsitletakse rünnakuna nende kõigi vastu ning sellest tulenevalt lepivad kokku, et niisuguse relvastatud rünnaku korral asub igaüks neist, rakendades ÜRO harta artiklis 51 sätestatud õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, sel viisil rünnatud lepinguosalist või lepinguosalisi abistama, rakendades üksi ja koos teiste lepinguosalistega abinõusid, mida ta peab vajalikuks, sealhulgas relvajõudude kasutamist, eesmärgiga taastada ja säilitada Põhja-Atlandi piirkonna julgeolek.”

Washingtoni leppe sõlmimisest möödub tuleval nädalal 65 aastat, aga meil ei ole mingit põhjust kahelda selles, et leppesse raiutud pühendumus kaitsta ühiselt kõigi liitlaste iseseisvust ja julgeolekut on täna sama kindel kui siis.

Olgu siinkohal ära mainitud, et just eile valis NATO Nõukogu Brüsselis Alliansi uueks peasekretäriks Norra endise sotsiaaldemokraadist peaministri Jens Stoltenbergi. Ta astub ametisse selle aasta septembris ja ma usun, et me kõik soovime talle edu selles keerulises töös.

Head kuulajad,

Alanud kevadel leiab aset teinegi vähemalt sama oluline juubel, kui täitub kümme aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liiduga. See juubel on igati sobiv hetk juhatamaks sisse sotsiaaldemokraatide valimiskampaaniat mai lõpul toimuvateks Euroopa Parlamendi valimisteks.

Sotsiaaldemokraadid on alati olnud Eesti kõige euroopalikum ja kõige Euroopa-meelsem erakond. Me teame, et Eesti lõimimine Euroopasse on lisaks tugevale julgeolekutagatisele ka parim tagatis Eesti inimeste heaolu kasvule ja Eesti majanduse arengule. On iseloomulik, et just sotsiaaldemokraadid on nende kümne aasta jooksul lähetanud Euroopa Parlamenti rohkem saadikuid kui ükski teine poliitiline jõud. Toomas Hendrik Ilves, Marianne Mikko, Ivari Padar, Andres Tarand, Katrin Saks – need nimed ei vaja pikemat tutvustamist.

Sotsiaaldemokraatide eesmärgiks on tugev Eesti võrdses, avatud ja turvalises Euroopas.

Tugev Eesti on seesmiselt sidus Eesti, kus ei ole õilmitsevate keskuste kõrval kiratsevat ääremaad, kus ei ela mõnede priiskava luksuse kõrval tuhanded lapsed vaesuses ja ilmajäetuses, kus erinevat emakeelt kõnelevad inimesed saavad ennast tunda oma riigi üle uhkete patriootidena.

Tugev Eesti on selline Eesti, kus valitsus ja parlament ei ela oma rahvast võõrandununa eebenipuust või elevandiluust tornis, see on riik, kus – kasutades värske Riigikogu esimehe Eiki Nestori sõnu – inimesed ütlevad riigivõimule “Sina” või lugupidavalt “Teie”, ega pea kunagi kasutama oma riigi kohta sõna “nemad”.

Tugev Eesti on selline Eesti, kellel on Euroopas oma seisukohad, oma põhimõtted ja väärtushinnangud, see on Eesti, kes julgeb olla Euroopas liider, kes julgeb seista selle eest mida me kalliks peame ja kes oskab kõnelda keeles, mida kuulatakse ja mõistetakse. Tugev Eesti on enesekindel Eesti, kes ei ehita oma ühiskonna sees eraldusmüüre inimeste emakeele või sotsiaalse staatuse alusel.

Me teame, et Euroopa poliitilise spektri mõlemas servas tõstavad täna pead sellised jõud, kelle eesmärgiks on vastandamine ja vaenu õhutamine, kelle kampaania keskendub mitte sellele, mis eurooplasi ühendab, vaid kes tahavad tõmmata meie keerulise ajalooga kontinendile uusi eraldusjooni.

Sotsiaaldemokraadid peavad sellistele arengutele otsustavalt vastu seisma. Mõistes selgelt, kui ohtlik on Eesti jaoks mitmekiiruseline ja lõhestunud Euroopa, tahame seista suurema võrdsuse eest mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Me tahame seista avatud Euroopa eest, kus inimeste, kaupade ja informatsiooni vaba liikumine on loomulik ja kasutoov ega ohusta kedagi ei tööjõu ja ajude väljavoolu ega ka sotsiaalsüsteeme ülemääraselt koormava sisserändena. Me tahame seista turvalise Euroopa eest, kus keegi ei pea mistahes põhjusel tundma ebakindlust homse ees.

See, kas meie mõtteid, muresid ja meie pakutavaid lahendusi kuulatakse, mõistetakse ja kuulda võetakse, sõltub mõistagi inimestest, kes meid Euroopas esindavad.

Head kaasvõitlejad,

Täna asume me reastama Euroopa Parlamendi valimisnimekirja. Usun, et see on keeruline ülesanne. Aga õnneks mitte selle pärast, et meil napiks häid kandidaate, vaid seetõttu, et kõik piirkondaade ja kogude poolt üles setud kandidaadid on sobivad ja suutlikud esindama Eestit Euroopas.

Meie Europarlamendi kandidaatide tugevus ei seisne nende oskuses intriige ja vastasseise punuda, madalate tunnetega manipuleerida või endale vahetult vastu valimisi hästiajastatud skandaalidega odavat feimi tekitada. Meie kandidaatide tugevus seisneb nende ekspertiisis ja visioonis ning nende usus Euroopasse – ja Eestisse Euroopas. Meie kandidaatide tugevus on Eesti ja Euroopa huvide ja vajaduste tundmises ja mõistmises. Me oleme Euroopast ja Eesti kohast seal alati mõelnud, rääkinud ja kirjutanud, vajamata selleks valimiskampaaniat. Me oleme rääkinud noorte tööhõive probleemidest ja rahvastiku vananemisest, vajadusest tugevama eelarvekontrolli, sidusama majanduskoos ja

Sellest, kui kriitiline on Euroopa tuleviku seisukohalt kõigile noortele eneseteostamisvõimaluste loomine, kirjutas Marianne Mikko aasta eest nii (ma tsiteerin):

“Eesti seis on selline, et oleme Euroopa Liidus nö. Harju keskmine. Meie noorte tööpuudus on enam-vähem samasugune kui Soomes või Rootsis. Kui Põhjala riik Soome teeb kõik, et iga nende noor tunneks, et ta on tähtis ja temast hoolitakse, peaks sedasama soovima Eestigi.”

Sellest, et Euroopa vananevad ühiskonnad vajavad uusi Euroopaüleseid lahendusi, rääkis mõne päeva eest antud intervjuus professor Marju Lauristin (tsiteerin taas):

“Euroopa peab leidma oma elanikkonna vananemisele uusi vastuseid. Kuna see on Euroopa Liidu ühine teema, siis tuleb siin leida uusi solidaarsete lahenduste mudeleid. Vananeva rahvastikuga ja tööjõu rändega kaasnevat sotsiaalset koormat ei saa jätta vaid üksikute liikmesriikide kanda, kuigi seni on hoidutud ühiste sotsiaalsete teemade lahendamisest.”

Sellest, et Euroopa ideed ja Euroopa ühtsust ei tohi ohverdada sisepoliitilise kähmluse altarile, rääkis Jevgeni Ossinovski paari aasta eest Kreeka abipaketi arutelul Riigikogus kahe aasta eest – ja ta väljendas seda järgmiste sõnadega:

“Ma olen kriitiline valitsuse tegevuse osas eurotsooni probleemide selgitamisel avalikkusele ja olen väga vastu mõnede valitsusliikmete kõiketeadvale suhtumisele oma rahvasse. Samas ei võimalda see mul täna Kreeka pankrotti laskmise poolt hääletada. Paljude asjade üle võib vaielda, ent on selge, et Kreeka kontrollimatu maksuvõimetus oleks kogu Euroopa poliitilisele süsteemile ja ka julgeolekule äärmiselt ohtlik. Eurooplasena olen ma Euroopa Liidu päästmiseks nõus ka järgmisest Riigikogust välja jääma.”

Ivari Padar aga muretses Euroopa institutsionaalse tugevuse ja rahvusvahelise mõjukuse pärast 2011. aasta hilissügisel antud intervjuus nõndamoodi:

“Meil on olemas uhked ametikandjad – Barroso, Rehn, van Rompuy, Juncker –, aga kui saavad kokku Merkel ja Sarkozy, tulevad uudised hoopis sealt. Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon peaks oma rolli suurendama – mis ei tähenda muidugi, et Merkel ja Sarkozy ei tohiks omavahel kokku saada.”

Seda, et Euroliidu liikmena peab Eesti huvidehorisont muutuma veelgi laiemaks, on 2011. aasta kevadel antud intervjuus rääkinud Hannes Hanso:

“Asi visioonis ja prioriteetides – oleme kapseldunud ELi liikmeks olemisse. Ajad on edasi läinud, tuleb õppida kaugemale vaatama – muidu sunnib selleks elu. Praegu mängime jalgpalli ühes platsi nurgas.”

Need ei ole valimiskampaania tuhinas välja mõeldud propagandistlikud sõnakõlksud või lööklaused. Need on pikema aja jooksul kristalliseerunud mõtted, küsimused ja vastused, mis väljendavad selget arusaama, et Eesti kodanikena, valijatena ja ka valitutena kanname me ühist vastutust nii Eesti kui Euroopa ees seisvate väljakutsete ja keerdsõlmede lahendamise eest.

Head sõbrad,

Ma tahan tänada neid piirkondi, kes ka mind kandidaadina üles seadsid. Ütlesin eelmise aasta lõpus, et parlamendierakonda saab ühtemoodi edukalt valimistele juhtida nii rahvusparlamendi kui Euroopa Parlamendi liikmena. Ma usun siiralt, et see on nii. Samas ütlesin juba toona, et minu eesmärk on viia meie erakond valitsusse ja kui see õnnestub, siis asun kõhklemata tööle valitsuskabineti liikmena.

See, et sotsiaaldemokraatidel õnnestus valitsusvastutus võtta juba nüüd, aastapäevad enne korralisi Riigikogu valimisi, on võimalus, mida me oma valijate ootusi austades ei saanud kasutamata jätta. Erinevalt opositsioonierakonna juhtimisest ei pea ma aga kuidagi võimalikuks valitsusse kuuluvat ja kuut vastutusrikast ministriportfelli hoidvat erakonda “kaugjuhtimise” teel valimistele viia.

Täna reastate teie meie kandidaadid, aga valimised toimuvad seekord taas avatud nimekirjade põhimõttel ja nii otsustavad selle, kes sotsiaaldemokraatidest tegelikult Europarlamenti siirdub, valijad. Mina saan lubada, et need meie seast, kes valituks osutuvad, täidavad oma mandaati parimal võimalikul moel Eesti ja Euroopa huvides.

Kuigi minu nime valimispäeval valimiskabiini seinal ei ole, ei tähenda see, et ma võiksin end eelolevaks mugavasti oma ministeeriumi müürida ja kampaania unustada. Selleks, et uues Euroopa parlamendis kõlaks ka Eesti sotsiaaldemokraatide hääl, tuleb meil kõigil minna ise valijate juurde – nii meie kaheteistkümnel kandidaadil endil kui ka kõigile teistel – Riigikogulastel ja ministritel, omavalitsusjuhtidel, kõigil sotsiaaldemokraatidel kõigis valdades ja linnades. Teeme seda! Vaadates meie kandidaatide nimekirja ei näe mina seal ühtegi, kellele ma ei tihkaks toetust paluda.

Aga lubage mul lõpus naasta oma kõne algusse. Eesti on saanud omale uue, sotsiaaldemokraatide osalusega valitsuse. Eesti on täna tugevam, kui kunagi varem. Me oleme lubanud juhtida valitsust avatult ja inimesi kuulates. Et meie vastselt ametisse astunud ministrid teaksid, et nad on meie kõigi esindajad ja on ka teie jaoks alati olemas, ja et teie kõik teaksite, kelle poole oma heade mõtetega pöörduda, lubage mul meie värsked valitsusliikmed korraks lavale paluda:

Haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski

Majandus- ja kommunikatsiooniminister Urve Palo

Sotsiaalminister Helmen Kütt

Justiitsminister Andres Anvelt

Põllumajandusminister (kes annab ametivande Riigikogu järgmisel töönädalal) Ivari Padar

Kaitseminister Sven Mikser

ja last but not least, riigi teine mees ja meie raudvara, Riigikogu esimees Eiki Nestor.

Head mõttekaaslased,

Meid ootab suur töö,
Aga õnneks läheb Eesti juba eeloleval ööl üle suveajale.

Juba homme on päev pikem,
kasutagem seda!