Sven Mikser: Briti parempopulistidel ei tohi lasta aastakümnetega Euroopas ehitatut allavett lasta
Briti konservatiivist peaministri David Cameroni hiljutine avaldus selle kohta, et Suurbritannia peaks lubama riiki tööotsijaid ainult nendest Euroopa Liidu maadest, mille elatustase on Ühendkuningriigiga sarnane, on Eestis pälvinud üllatavalt vähe tähelepanu.
Ida-Euroopat põhjendamatult halvustav populistlik retoorika ühe euroliidu suurima ja mõjukama riigi valitsusjuhi suust peaks meid aga vägagi puudutama, seda enam, et see peegeldab hoopis laiemat murettekitavat trendi Euroopas.
Väärib meenutamist, et alles eelmisel sügisel kõneles Briti valitsusjuht immigratsiooni piiramisest sootuks pehmemas võtmes, öeldes, et ta ei saa süüdistada idaeurooplasi selles, kui need oma teadmisi ja oskusi Suurbritannia tööturul müüvad. Toona kutsus Cameron üles parandama Briti haridussüsteemi, et brittide kvalifikatsioon lubaks neil tööturul sisserändajatega edukalt võistelda. Loetud kuudega on tema positsioon oma partei backbencherite survel muutunud märgatavalt räigemaks.
Inimeste ja tööjõu vaba liikumine on üks Euroopa Liidu põhiväärtustest. Kuigi Cameroni seisukohavõtud on põhiosas ajendatud sisserändajaist, kes pärinevad Eestist märksa suurematest ja mõnel juhul ka vaesematest Ida-Euroopa riikidest, peaks sellised mõtteavaldused olema meile põhimõtteliselt vastuvõetamatud. Sest olgem ausad - kui eestlasi oleks mitte üks miljon, vaid 20 miljonit, siis solvataks ka meid nimeliselt, nagu täna poolakaid ja rumeenlasi. Me ei tohiks teha nägu, nagu ei puutuks idaeurooplaste halvustamine meisse.
Kui ajad on head, armastavad Eesti isamaalased ja respublikaanid vägagi poseerida koos oma Briti sõsaratega. Seetõttu on iseäranis kahetsusväärne, et täna seisab nende suu lukus. Erinevalt näiteks Poola konservatiivide liidrist, peaminister Donald Tuskist, kelle ees Briti valitsusjuht pidi neljakümneminutilises telefonikõnes vabandama.
Seda, et idaeurooplastega hirmutamine on eelkõige poliitiline propaganda, mitte oma riigi majandushuvide kaitsmine, tõestab muuhulgas Suurbritannia sõltumatu eelarvejärelevalveameti analüüs. Selles tõdetakse, et Euroopast pärit sisserändajatel on Briti majandusele positiivne netoefekt ja et sisserände järsk piiramine oleks majandusele kahjulik. Sisserände täielikul peatamisel - kui selline asi oleks võimalik - kasvaks Briti valitsuse võlakoorem järgmise poolsajandi jooksul hirmuäratava 175 protsendini riigi SKT-st, hoiatab eelarvejärelevalveamet.
Briti konservatiivide retoorika karmimaks muutumist aitab seletada neist poliitilisel skaalal veelgi kaugemal paremal paikneva Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) populaarsuse tõus. See teravalt euroskeptiline partei võib arvamusküsitluste kohaselt olla europarlamendi valimistel märkimisväärselt edukas.
Veelgi suuremat edu ja võimalik, et koguni valimisvõitu ennustatakse aga Prantsuse paremradikaalsele ja eurovastasele Rahvusrindele. Selle juht Marine Le Pen, kes juba varem on sõlminud koostööleppe Hollandi paremäärmuslaste liidri Geert Wildersiga, tegi hiljaaegu ka UKIP-ile ettepaneku moodustada ühisrinne euroliidu lammutamiseks. Need on ohtlikud arengud.
Eesti on Euroopa Liiduga ühinemisest ja Euroopa integratsioonist nii majanduslikult kui poliitiliselt võitnud kaugelt rohkem, kui üks leheartikkel võimaldaks üles lugeda. Minu sügava veendumuse kohaselt on Euroopa integratsioonist tõusnud tulu nii igale liidu liikmele üksikult kui kogu kontinendile tervikuna.
Euroopa institutsionaalne ülesehitus peab muutuva ajaga kaasas käimiseks kindlasti arenema. Aga kui me laseme siseriiklikku populaarsust jahtivatel parempopulistidel kogu aastakümnetega ehitatu allavett lasta, siis on see kirjeldamatult kahjulik tervele Euroopale, sealhulgas Eestile. Meie ülesanne on sellistele katsetele igal tasandil vastu astuda - nii valitsustevahelises suhtlemises kui ka kevadel valitavas Euroopa Parlamendis.
Barjääride ehitamine, mis peaksid kaitsma jõukaid lääne-eurooplasi ida poolt peale tulvavate "näljaste hordide" eest, oleks halvim, mis alles äsja ühendatud piirideta Euroopas saaks juhtuda. See ei piiraks mitte ainult meie võimalusi elada ja töötada mujal Euroopas, vaid tähendaks eelkõige lõppu Euroopa poliitilisele ühtsusele, mis on Eesti riikluse kestmise tugevaim garantii.
Selline areng ohustaks Eesti huve kaugelt enam kui Ameerika lahingutankide puudumine Euroopa pinnalt. Seetõttu usun ma, et ka meie kodused konservatiivid peaksid NATO baasidest fantaseerimise asemel hoopis oma Lääne-Euroopa sõsaratelt Euroopa solidaarsuse kohta aru pärima.
