Suur saladus: esimese tuleteekonna leek ei süttinudki päikesest!

 (9)
TuleTulemise algus 1969
1969. aasta: Rein Lumiste hoiab luupi, Eesti tollane vanim laulja Mats Nõges tõrvikut.Foto: Teatri ja muusikamuuseum

Delfi otsis üles 1969. aasta foto järgi üles inimese, kes tollal esimese TuleTulemise jaoks leegi süütas. Selgus, et kuigi legendi järgi süttis tuli luubi abil päiekesest, olid tegelikult mängus hoopis teised "jõud".

TuleTulemise traditsioonile pandi algus 1969. aastal Tartus. Tseremoonia toimus laulupeo mälestusmärgi juures. Seal süüdati tuli, mis tõrvikus läbi Eesti rajoonide rändama hakkas ja viimaks Tallinnas laulupeo tulele leegi andis.

Sündmuse fotol on näha, kuidas paarteist aastat vana Tartu poistekoori vormiriietes poiss - põlvikutes ja lühikestest pükstes - hoiab käes luupi ja justkui süütaks selle abiga tema ees laual seisvat pirrukuhja. See varajases teismeeas noormees on Rein Lumiste, kes töötab praegu arstina. Lumiste meenutas seda päikselist juunikuupäeva, kuidas ta elus esimest korda pidi avalikult luiskama.

"Mina sattusin sinna tänu koorijuhile Uno Uigale. Tartu poistekoori läksin laulma üsna pärast selle asutamist, nii 6-7aastasena. Juubelilaulupeo eel tekkis Uno Uigal mõte – võib-olla oli see ka korraldajate ühine mõte -, et tule süütamisel peaks olema kolm põlvkonda.

Minu kõrval seisidki kaks meest: Richard Ritsing ja Mats Nõges. Viimane oli Eesti tollane vanim laulja, Sakala koorist, elukutselt arst. Minu ülesanne oli tuli süüdata. Legend oli niisugune, et päikesest süttib lõke. 

Oli ilus päiksepaisteline ilm, vaid mõned pilved taevas, aga igaks juhuks pidi lisaks luubile olemas olema ka tagavaravariant. Ma olen küll lapsepõlves luubiga tuld süütanud, aga ega ta nii kergesti ei lähegi. Ja sellepärast käisidki enne suursündmust keemiahoones kord-paar harjutused, et asi oleks täitsa kindel.

Trikk oli selles, et mu paremas peopesas oli väike katseklaas ja sealt valasin pirdude põhja valmistatud segule vedelikku: kaaliumpermanganaat ja glütseriin olid need, mis koos ilusa tule süütasid. Klaas oli täpselt nii väikseks lõigatud, et ta välja ei paistaks. See nägi välja nii, et kohendasin pirdusid ja samal hetkel valasin. Aga sinna sai päikesevalgus niisamuti kontsentreeritud, niisiis võib öelda, et tuli süttis ikkagi ühisloominguna.

Aga see, et tuli keemilisest reaktsioonist süttima pidi, oli kohe teada. Oli vaja, et kõik kindlasti õigel ajal toimuks. Sellist otseülekannet tollal ei olnud, aga fotograafe ja inimesi oli ümber palju.

Ilmselt oli seda varemgi tehtud ja ilmselt tehakse tänagi igasugu etendusi ümber taoliste süütamiste. Nagu Jürgen Veberi etendus: näeb ilus välja, aga mis tegelikult toimub, teab ainult tema ise. Praegu reetsin vist suure saladuse välja...

Rahvasuus peaks loomulikult jääma levima jutt, et tuli on päiksest süüdatud. Ja päike ju kaasa ka mängis."

Vaata Lumiste meenutusi ka videost.