Nende seas on nii osaluste kui ka autode ja korterite väljalunimisi, aga ka firmast miljoni laenamine omaniku selja taga.

Viimane näide pärineb sellest nädalast. Postimees teatas, kuidas osa Werolist tõmmatud rahast jõudis Rahvaliidu ühe tuntuma liikme, endise põllumajandusministri Tiit Tammsaareni.

Tammsaar ise väitis, et tema pidi saama firma Eesti Eine aktsiaid ja laekunud 600 000 krooni olid hoopis selle eest, et ta neid aktsiaid ei saanud.

Tavaliselt käivad asjad teisiti. Kui keegi tahab aktsiaid soetada, siis ta peab raha maksma, mitte talle ei anta raha. Aga Rahvaliit suutis näidata, et mõnikord käivad asjad teistmoodi.

See lugu tõestab ilmekalt, et Riigikogu liikmete ja ministrite majanduslike huvide deklaratsioonid on ajale jalgu jäänud. Tammsaar tunnistab mitmes lehes, et tema huvi oli saada Eesti Eine aktsiaid, kuid tema deklaratsioonist me seda ei leia, kuigi tolles paberis peab ära märkima mitte ainult olemasolevad väärtpaberid ja võlad, vaid ka ostu- või müügiõigused (optsioonid).

Niisiis majanduslike huvide deklaratsioon ei näita selle täitja tegelikke majanduslikke huvisid.

Samale asjale juhtis Ekspress mullu tähelepanu ka Tallinna linna vippametniku Ain Valdmanni puhul, kes sai ehitusettevõtja Toomas Annuse firmalt võimaluse kasutada Pärnus korterit ja see hiljem välja osta. Valdmanni avalikest deklaratsioonides polnud selle korteri kohta ridagi.

Osaluste soetamine on Rahvaliidu puhul kuum teema. Kaitsepolitsei väitel nõustus partei endine esimees Villu Reiljan augustis 2006 Toomas Annuse ettepanekuga saada osalus Merkoga seotud firmas.

Suurim vahe Tammsaare ja Eesti Einega seisneb selles, et Reiljani-Annuse lepet peab riik altkäemaksuks (poliitik ja ärimees eitavad seda diili).