Süümepiinades ema: mul ei ole aega oma lastega mängimiseks, kas teil on?
Olen lugenud erinevaid uudiseid ja lastekasvatusspetsialistide arvamusi, et vanemad tegelevad oma lastega selgelt liiga vähe, vaid umbes 40 minutit päevas ja see ei ole laste turvatunde, heaolu ja arengu jaoks kindlasti piisav. Julgen tunnistada — mina küll ei saaks öelda, et ma oma laste jaoks isegi 40 minutit iga päev leiaksin.
Olen täpselt see tüüpiline lapsevanem, keda neis artiklites kaudselt materdatakse — täiskohaga ja väga pingeline töö, siis poodi, siis lasteaeda väiksemale järele, siis koju süüa tegema, sööma, vanemaga õppima ja jälgima, et tema kooliasjad järgmiseks päevaks valmis saaks. Pärast seda läheb väiksem vanni, suurem kohustuslikku kirjandust lugema ja mina üritan ruttu suurema laga ära koristada nii köögist kui elutoast. Ja ongi kell märkamatult üheksa saanud ning lastel aeg voodisse minna.
Mille arvelt peaksin võtma selle 40 minutitki, et nendega aktiivselt tegeleda? Käigupealt saame hädavajalikud jutud ära arutatud ja probleemid lahendatud. Arvan, et olen nende eludega kursis, kuid loomulikult võiksin mõlemist rohkem teada ja kasvõi nende sõprade nimesid meeles pidada. Nad ise ripuvad mul küll pidevalt jala küljes ja nõuavad tähelepanu, aga ma ei oska leida aega, et neile seda vajalikul määral pakkuda.
Mul on täiesti süümepiinad ja mõnikord õhtuti, kui lapsed magavad ja mul on see pool tundi rahulikku aega enda jaoks, tulevad pisarad silma ja tunnen end tõesti halva emana. Eriti pärast selliste raamatute ja artiklite lugemist, kus rõhutatakse, kui oluline on lastele mängimine ja kvaliteetaeg vanematega ja nädalavahetustel kinos käimine ei loe.
Samas ma aga mõtlen, et ma ei mäleta, et minuga oleks keegi nii väga aktiivselt mänginud, kui ma väike olin. 30 aastat tagasi kasvasid lapsed ju ise! Olukord oli täpselt sama — vanemad olid tööl, lapsed lasteaias või koolis ja kodus saadi koku selleks, et magama minna. Olen ema käest uurinud, et kas siis ka utsitati vanemaid pidevalt klotse laduma ja end koos lastega printsessideks riietuma, et loovust arendada, kuid tema ainult muigas selle peale, sest taoliste lolluste jaoks ei olnud küll kellelgi mahti. Ma tõesti ei suuda meenutada ühtegi hetke, kus ma oleks emaga peitust või pimesikku mänginud või kasvõi kahekesi väljas jalutamas käinud.
Sellepärast kirjutasingi oma mõtted välja, et teistelt lastevanematelt küsida, kas teie mängite oma lastega 40 ja rohkem minutit päevas ja kust te selle aja võtate? Ja üks küsimus veel — kas tunnete süümepiinu, kui ettekirjutatud määral lastega mängida ei jõua või võtate seda kui paratamatust?
