Superstaar Jana Kask: viie aasta pärast olen hambaarst!
“Ma arvan, et saan sellega hakkama väga hästi,” ütles Jana aasta tagasi pärast võitu, kui temalt päriti uue ja aukartustäratava tiitli “superstaar” kohta.
Ja Jana ongi hästi hakkama saanud. Ta on tegutsenud tasa ja targu, läbimõeldult ja tasakaalukalt. Kiirustamata, et mitte hiljem öeldud sõnu ja tehtud tegusid kahetseda.
Kui palju on su elu muutunud pärast saates “Eesti otsib superstaari” osalemist?
Kirjutangi praegu laulu, milles on sõnad: “Oh, milleks ma läksin saatesse “Eesti otsib superstaari” ja kus on nüüd minu närvisüsteem?” Tegelikult on närvid veel täitsa olemas — said ainult natuke kannatada. Võib-olla sellepärast ma värvisingi oma pea tumedaks ja hakkasin emoks? Mulle on sünged teemad väga lähedased.
Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ilma saates osalemiseta poleks ma kohtunud Arno Suislepa, Ivar Musta ja paljude teiste toredate inimestega.
Muidugi on see tore! Näiteks mõni päev tagasi tuli kaupluses üks väike tüdruk minu juurde, kallistas ja kinkis õhupalli. See oli tõesti väga liigutav.
Said saatest auhinnaks 100 000 krooni ja produtsent Alar Kotkase abiga pidi valmima ka plaat. Miks teie koostööst midagi välja ei tulnud? Täna on sinu mänedžeriks Ivar Must. Oled Sa hetkeolukorraga rahul?
Minu tulevane plaat tuleb Alar Kotkasega. Ivar Mustaga alustame tööd uuest aastast.
Räägi uuest plaadist. Mis stiili see on ja mida sealt leida võib?
Stiiliks on rock. Plaadilt leiab ka ilusaid ballaade, näiteks üks minu laul “Feel The Warmth In Your Hands“ — pisar tuleb silma. Loomulikult leiab plaadilt ka loo “Helisev hääl”.
Lühidalt öeldes — see on kihvt plaat. Ühe eestikeelse laulu kirjutasid Pearu Paulus ning Alar Kotkas. See laul meeldib mulle ka väga. Ah mida ma siin teile ikka räägin — varsti plaat jõuab müüki!
Millised olid su unistused väikese tüdrukuna? Milline oli su lapsepõlv? Kas oled põline tallinlane?
Tegelikult unistasin juba lapsepõlves lauljaks saamisest. Mäletan, kuidas me koos sõbranna Masaga suvilas kontserdi korraldasime. Olime siis 10aastased. Laulsime, tantsisime ja saime lõpuks isegi suure aplausi.
Ma sündisin Tallinnas, kuid suurem osa minu lapsepõlvest möödus Valga külje all asuvas talus. Talu ümber on väga ilus mets, kus me vanaemaga seenel käisime. Õhtuti jutustas vanaema mulle lugusid oma noorusest. Kuulasin teda suu ammuli, sest need lood olid tõeliselt põnevad. Praegu ma igatsen neid aegu. Minu vanaema on väga haruldane inimene. Ta teeb teistele palju head ja unustab tihti iseenda ära.
Maal ei saanud ma aga väga kaua olla, sest igatsesin tohutult oma ema. Veel mäletan ma oma armsat koerakest nimega Bimka. Temast kirjutasin ma palju koolis kirjandites. Legendaarne Bimotška hammustas mind varbast, sest ma kastsin teda tihti kastekannuga ja see koerale ei meeldinud. Meie vahel oli väga eriline armastus. Lapsepõlvest mäletan ma üksnes head.
Kas sõna “koolivägivald” on sinu jaoks võõras? Kui palju mõjutavad sind solvamised ja halvasti ütlemised? Kuidas suhtud kriitikasse?
Ei, koolis pole mind keegi ahistanud. Meil on seal väga rahulik ja tore seltskond.
Inimesed aga võivad rääkida minust mida tahes — mind see ei häiri. Teen muusikat nendele, kellele selline muusika meeldib, kellele mina meeldin ja kes mind kuulata tahavad.
Kritiseerijad kiruvad kas kadedusest või tegevusetusest. Tõelisi kriitikuid, keda kuulata, on väga vähe.
Lõpetad kevadel keskkooli. Kuhu ja mida plaanid minna edasi õppima?
Praegu on raske vastata. Eks aeg ja elu näitavad, mis järgmisel aastal toimub. Elu on huvitav siis, kui see pole ette planeeritud.
Kellena näed end viie aasta pärast?
Loomulikult hambaarstina! Hakkan ravima inimeste hambaid, sest ma ju tean, mida tähendab kõver lõualuu. Paigaldasin endale breketid ja tunnen end tõelise nais-terminaatorina. Hihii. Viie aasta pärast ma muidugi laulan. Mida siis muud.
Sügis on pikk ja pime aastaaeg. Kuidas võitled sügismasenduse vastu?
Minu kodus on palju valgust. Veel on mul hea sõber, kes rõõmustab mind olenemata ilmast. Ja on ka minu armas ema. Kurvastamiseks pole mul põhjust. Ning novembris lendan ma Taisse puhkama.
