Antud kirjatüki alustuseks pean märkima, et see arvamus pole loodud isiklikest huvidest ja kartusest peatselt ootava ajateenistuse eest. Minul on see sundus eelmise sajandi üheksakümnendatel algusel läbitud ja isegi mitte vastumeelselt. Mulle meeldis. Oli üks toredamaid vaheettappe elus.

Ajad muutuvad. Kakskümmend aastat tagasi sai vabatahtlikuna astutud enne kohustuslikku  tähtaega laigulise univormiga teenistusse. Isegi tänasel päeval saaks tehtud sama valik. Isiklik otsus ja au küsimus. Samas ma ei mõista hukka kaasaegseid meessoost kodanikke, kes iga hinna eest väldiks seda. Paarkümmend aastat on teinud oma töö ja kardinaalselt väärtushinnanguid muutnud. Subjektiivse hinangu kohaselt on sundajateenistususest saanud ajaraisk, mis röövib noorest elust peaaegu terve aasta. Julm, aga seaduslik kohustus kuulub täitmisele, kui just mingit nutikat terviseprobleemi eneses ei leita. Tark leiab alati lahenduse, iseasi kui eetiline see on.

Igale militaarsele üksusele on nuhtluseks ebalojaalne võitleja, kes täidab kohust vaid kohuse pärast. Õigemini on kõrvalseisja rollis. Selline sõdur on tõelises lahingus ohtlik teistele kaasvõitlejatele. Parem istugu laevale või lennukile ja pühkigu kodumaa tolm jalgelt. Nii oleks kõigile parem.

Halvas mõttes annavad kurba eeskuju ka poliitikud, kes süüdimatult tahavad täita kaitseministri ametikohta, ilma et oleks ise ajateenistust läbinud. Ilmselt marssali kepp ei peitu enam sõduri seljakotis, vaid poliitbroileri paunakeses.

Kokkuvõtvalt, arvan et kaitseväeteenistus peaks jääma elukutselistele ja vabatahtlikele. Nii rumal kui see arvamus ei tundu, aga neid leidub. Ehk jätaks sõjaväge põlastavad indiviidid rahule.