Põneva ajakirjandusteoreetilise arutelu varju kipub jääma aga põhjus, miks Tallinna linnapea saatis murekirja siseministrile. Kuna Selderi loost ju ei selgunud, kus Eesti linnas konkreetne kelner Jüri sigatses, siis on heidetud vari tegelikult terve Eesti restoranidele. Kui pealinnapea Savisaar poleks sellest siseministrile märku andnud, võinuks ka teda süüdistada jämedas hoolimatuses ajakirjanduses ilmuva suhtes.
Paljude veebikommentaatorite meelest on see siiski kõik nali ja tühine lugu. Juhtum aga on enam kui tõsine. Kujutagem korraks ette, et kotleti-lugu refereeritakse näiteks Soomes. Soome pole meist väga kaugel ja seda võib juhtuda, sealses ajakirjanduses on tõsise pähe meilt refereeritud ka palju vähem tõsiselt võetavaid väljaandeid kui Eesti Päevaleht.
Ja siis mõelgem hetkeks soomlaste osakaalule meie majanduses ja eriti turisminduses — numbreid esitamata piisab ka pilgu heitmisest meie linnade peamistele turistitänavatele. Mida pakuvad kriidiga kirjutatud soomekeelsed kirjad Tallinna, Pärnu ja Haapsalu nii peenemate kui vähempeente restoranide menüü-tahvlitel esimesena? Ikka ja alati on seal esikohal „pippuripihvi“. Maakeeli on sellele antud kontekstis ohtlikult lähedane meil rohkem levinud prantsusepärane sõna „kotlet“.
Ja kui levib kumu, et Eestis sülitavad kelnerid köögis soomlaste lemmikroa peale, eriti juhul kui jootraha pole kelneri meelest piisav. Ja siin arvestame, et Põhjamaad on muu maailmaga võrreldes ikka üks väga jootrahavaenulik paik. On see seotud siis teistsuguse üldise pistisekultuuriga või tingitud millestki muust, kuid tõsiasi on, et soomlasele ja rootslasele on lõuna-euroopalik ja ameerikalik tipi-mangumine üleüldse vastumeelne.
Ja siis üritagem järeldada, millist kahju on tekitanud reporter Selderi justkui süütu lugu tervele Eesti majandusele. Enam pole kuigivõrd oluline, kas lugu ka tegelikult nii oli, nagu Jüri väitis või Selder selle kirja pani. Pole ka vähimalgi määral oluline, kas Jüri-nimeline kelner üldse olemas on, kes Selderiga sel teemal rääkis või mõtles Selder loo algusest lõpuni ise välja.
Oluline on, et meedia enese poolt suureks puhutud lugu levib ning muutub paljude soomlaste meeltes tõelisuseks. Eestimaalased saavad ehk aru ja on harjunud, et kohalik ajakirjandus võib aeg-ajalt ka sulaselget pada ajada ning kohalikud sellepeale ehk oma söögiharjumusi veel ei muuda. Kujutan aga ette soome suurevatsaliste seltskonda kusagil Raeköögi tammise laua ümber ning seal lõõbiga ümber räägitavat lugu eesti kelnerist-pihvisolkijast.
Me pole ju veel unustanud aega 90-ndate algul, kui tavaline soomlane ei julgenud Tallinnas ega mujal Eestis kraaniveega hambaidki pesta, sest kuskilt olid nad kuulnud, et Soome omaga võrreldes on meie vesi must.
Selderi kotletiloo massiivse kajastuse tegelik tulemus on, et kogu Eesti peab hakkama taas soomlastele seletama, et ega tegelikult meie kelnerid kõik pole sellised või et tegelikult meie oma ajakirjandust ei tasu sageli tõsiselt võtta.
Kellele seda vaja on?
