Sulev Ojap: Steiner-pedagoogika lahendaks kõik haridusprobleemid
Steiner-pedagoogika on maailmas tuntud, aga õpilasi on marginaalselt. Miks?
Marginaalsus paneb ka mind ikka veel imestama. Ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Kui ma 1980-ndate alguses Waldorf-pedagoogikaga tutvusin, taipasin, et selles peitub praktiliselt kõigi tänapäeva haridusprobleemide lahendus. Arvasin lihtsameelselt, et enamik suudab sellest aru saada. Aga õige varsti selgus, et inimestel peaaegu puudub mõtlemisvõime. Senine haridussüsteem on nad kujundanud valmistõdede talletajaks. Inimesed on tublid neid mäletama ja võtavad vastu ka uusi mõtteid, aga ainult selliseid, mis sobituvad probleemideta juba kinnistunud süsteemi. Waldorf-pedagoogikast arusaamiseks on sellest vähe kasu. See on see põhiprobleem.
Inimeste kujutlus sellest, mis on haridus, on ju äärmiselt primitiivne. Kõrgesti haritud haridustegelased avaldavad üsna lapsikuid ettekujutusi hariduse kohta. No mida siis veel tavaliselt lapsevanemalt oodata!
Milles teie näete tänapäeva haridusprobleeme?
Tänapäeva lapsepõlv on selline, et ka need, kes peavad end psüühiliselt terveks, ei ole seda. Nad kannatavad mitmesuguste häirete käes: depressioon, mälu- või kontsentratsiooniprobleemid, foobiad, käitumishäired, suhtlemisraskused, sõltuvusprobleemid... Kõik need häired on kirjeldatud ja klassifitseeritud. Ent praktiliselt kõiki meie kaasaegseid puudutava põhiprobleemi kirjeldust ei leia me psühhiaatria- ega psühholoogiaõpikutest.
Kõigi psüühiliste funktsioonide aluseks on kolm peamist protsessi: mõtlemine (või kujutlus), tunne ja tahe. Terve hingeelu puhul on need üksteisega tihedalt põimunud ja toimivad sünkroonselt. Kui näiteks mõtleme kallile inimesele, siis tunneme armastust ja meis tärkavad tahteimpulsid, mis meid tegudeni viivad.
Kui meie tunde- ja kujutluselu aga tegevusest liiga kaugele eksleb – mõeldakse ja kujutletakse üht, tuntakse teist ja tehakse sootuks kolmandat –, võib see kurvalt lõppeda. Ollakse hajali, täpsemini öelduna – lõhestunud. Paljud tänapäeva inimesed on kogenud, et neil on head ideed, aga nad ei suuda nende teostamiseks kuigi palju ära teha. Häda ei ole intellektis ega mõtlemises, vaid selles, et mõtlemine pole tunde ja tahteprotsessidega piisavalt seotud. Sisemine psüühiline lõhestatus toob kaasa patogeensed protsessid nii vaimses, hingelises kui ka füüsilises organismis. Kõigi nende probleemide tekkimise allikad peituvad lapsepõlves. Rudolf Steiner toob esile, et kõik, mis on omandatud ainult mõtte alusel, mõjub ainult mõtlevale tunnetusele ja sellise õpetusega kasvatame tahtejõuetuid inimesi.
Steiner ehitab üles haridussüsteemi, mis toimib tõesti väga terviklikult. Lapse areng sõltub kõige rohkem ja otsesemalt just pedagoogilisest süsteemist: didaktikast, metoodikast, hindamissüsteemist, suhetest, rollidest jms. Võiks ju mõelda, et seda pole raske muuta nii, et see inimese arengule enam halvavalt ei mõjuks. Näiteks muudame pedagoogilise süsteemi inimsõbralikuks, hakkame koolis kultiveerima häid partnerlussuhteid, kujundame ümber õpilaste ja õpetajate rollid, kaotame hindamise ja tagasisidestame arenguprotsessid ning -tulemused vähem formaalselt. Selle poole ju jõudumööda ka püüeldakse. Ent miskipärast see hästi ei õnnestu. Samas olid idee ja inimõpetuslikud alused, mille põhjal on inimest võimalik harida nii, et teda ei viida psüühiliselt lõhestatud seisundisse, Steiner-pedagoogikas olemas juba 1919. aastast. Mul tekkis küsimus, miks need sisukad, huvitavad, terviklikud ja moodsad ideed meie koolisüsteemis ei peegeldu.
Ja miks need siis ei peegeldu?
Need ei saagi peegelduda, sest meie haridussüsteemis on lülisid, mis seda väga võimsalt takistavad. Süsteemi administratiivsel poolel on tohutu võim, ent see toimib praktiliselt puuduva ettekujutusega pedagoogilistest protsessidest ja eesmärkidest. Hariduspoliitika dokumente ja õigusakte lugedes tekib kohati mulje, et need on sõnastanud mingi maaväline tsivilisatsioon.
Tartu Waldorf-gümnaasiumi õpetajad väitsid mulle, et nende kool ei vastandu tavakoolile rohkem, kui prantsuse lütseum vastandub näiteks inglise kolledžile. Kuidas sellega siis on?
Minu arvates on see, kui väidetakse, et need asjad pole vastandlikud, seotud elementaarse julguse puudumisega. Või siis pole Waldorf-pedagoogikast õigesti aru saadud ja teostataksegi seda peaaegu samamoodi kui tavapedagoogikat. Need kaks asja on ikka väga vastandlikud. Mis ei tähenda kaugeltki vastastikust vaenulikkust. Vaimuelus on see ainult tervitatav, kui vastandlikud ideed tekitavad huvi, äratavad tähelepanu ja ärgitavad järele mõtlema.
