1. röögatus: varajane keskaeg, renessansiaastate võltsing?
Analoogilistele järeldustele jõudis ka jesuiidist ajaloolane ja arheoloog Jean Harduin (1646-1724) kelle järgi oli klassikaline antiikkirjandus loodud kloostrites XVI sajandil. Samuti tuleb mainida ka kuulsat sir Isaac Newtoni (1643-1727) kes oma hilistes, praegusajal vähetuntud kronoloogiaalastes kirjutistes üritas lühendada antiikajalugu.
Ka inglise õpetlane Edwin Johnson (1842-1901) tegi oma töödes järelduse: “Me asume tunduvalt lähemal ajas vanade kreeklaste ja roomlaste ajastule, kui see on kirjas kronoloogilistes tabelites.” Johnson kutsus üles vaatama läbi kogu antiigi ja keskaja kronoloogiat.
Sakslasest eradotsent Robert Baldauf kirjutas 1902-1903 aastatel teose “Ajalugu ja kriitika” milles tuginedes filoloogilistele argumentidele tõestas, et mitte ainult antiikne vaid ka varane keskaegne ajalugu on “renessansi ja talle järgnevate aastasadade võltsing”.
2. röögatus: ajalugu on pikemaks venitatud?
Omaette peatükk uue kronoloogia loos on seotud Nikolai Aleksandrovich Morozovi (1854-1946) pika elu ja tegevusega. Pärinedes isa poolt jõukast Štšepotskinide aadlisoost, kandis ta oma talurahvast pärineva ema perekonnanime, kuna ta vanemad ei abiellunud kiriklikult. Narodnikute liikumisest osavõtu eest mõisteti talle 1881 aastal eluaegne vangistus, mida ta kandis Petropavlovski ja Schlüsselburgi kindlustes. Vangipõlve kasutas Morozov eneseharimiseks reaalteaduste ja ajaloo alal. Peale vabanemist kindlusvangistusest 1905. aastal, andis ta 1907. välja raamatu “Ilmutused äikeses ja tormis”, milles analüüsides Johannese ilmutusraamatu dateeringuid, järeldas, et too teos on kirjutatud hiljem, kui seda väidab skalingeristlik kronoloogia.
1914 avaldas Morozov teose “Prohvetid”, milles üritas astronoomiliselt dateerida piibli prohvetite ajastut. 1924-1932 valmis tal seitsmeköiteline “Kristus”, algse nimetusega “Inimkonna kultuuri ajalugu loodusteaduse valguses”. Läbi analüüsinud tohutu hulga materjali, järeldas Morozov, et skalingeristlik kronoloogia on kunstlikult pikemaks “venitatud”. See arvamus põhineb tema poolt avastatud “kordustel”, see tähendab tekstidel, mis — kuigi kirjeldavad ilmselt samu sündmusi –, on hiljem paigutatud ajateljel erinevaisse punktidesse.
Morozov paigutas Jeesuse sünni V sajandisse, ja leidis kordusi kuni VI. sajandini. Ajaloolise aja algus oli tema järgi umbes meie ajaarvamise algusaastatel.
3. röögatus: Fomenko ajaloolasi ärritav maailmapilt
Anatoli Timofejevitš Fomenko kätte sattus 1977.aastal Robert Newtoni artikkel, milles too, analüüsinud 370 kuuvarjutuse daatumeid, leidis, et enne meie ajaarvamise X sajandit liikus Kuu silmatorkavalt teistsuguse kiirendusega. Siit tegi R. Newton kaks võimalikku järeldust, esiteks et võibolla mõjus süsteemis Maa-Kuu mingi mittegravitatsiooniline jõud, või et gravitatsioonikonstant pole olnud konstantne.
Mõne aja pärast, tutvunud Morozovi teostega, otsustas Fomenko kasutada R. Newtoni valemites Morozovi poolt parandatud kuuvarjutuste dateeringuid. Seekord asi klappis paremini ja kuu kiirenduse graafikus polnud X sajandi kohal mingit hirmuäratavat jõnksu. Seega leidis Fomenko kolmanda võimaliku lahenduse, nimelt polnud antiikaja kuuvarjutused täpselt üles tähendatud, ja ilmselt polnud antiikaegagi.
Kaheksakümnendate aastate algupoolel tegeles A.T. Fomenko II sajandi egiptuse valitsejale Ptolemaiosele omistatud tähekataloogi ” Almagest” dateerimisega. Nimelt kuna ka kinnistähed liiguvad taevas ja nende liikumise kiirus ja suund on tänapäeva astronoomidele teada, on võimalik määrata (täpsus sõltub loomulikult omaaegsest vaatlustäpsusest) aeg, millal mingi taevaatlas on koostatud. Vastuseks sai ta, et “Almagest” on koostatud 600 ja 1300 aasta vahel, tõenäoliselt peale X sajandit.
Alates kaheksakümnendate aastate lõpust on A. T. Fomenko (sageli koos kaasautor Gleb Vladimirovitš Nosovskiga) andnud välja pea igal aastal mõne kõite teoseid sarjast “Uus Kronoloogia”. Maailmapilt, mis avaneb neist raamatutest, on kahtlemata ajaloolastele ärritav ja raskestiseeditav, kuid reaalteadusliku taustaga inimestele mõneti vastuvõetavam.
4. röögatus: venelased asutasid Vatikani?
Niisiis: kirjaoskus tekkis X või XI sajandil, Egiptuses, Niiluse orus esialgu hieroglüüfkirja kujul. Seal (kaasaegse Aleksandria kohal) oli ka tollase impeeriumi pealinn, mida kutsuti Roomaks (Mits-Rim).
Tolles Egiptuses polnud ei sfinksi, püramiide, haudu ega obeliske. Kõik nood on valminud hiljem, XIV-XVI sajandil.
Jeesus Kristus sündis kas 1053 või 1054 aastal, Konstantinoopolis, linnas mida ta oma kodanikud hüüdsid (uueks) Roomaks ja ,millel on veel palju paralleeelnimekujusid nagu Trooja või Jeruusalem. Samal ajal (1054) plahvatas ka supernoova Krabikujulises udukogus, ristiusulistele tuntud kui Petlemma täht. Jeesus löödi risti aga kas 1085, 1086. või 1095. aastal.
Trooja sõda aga peeti XIII sajandil. XIV sajandi esimesel poolel vallutas peaaegu kogu tolleaegse asustatud maailma Vene orduriik, keskusega Suur-Novgorodis, mida tänapäeval tunneme Vladimiri nime all. Venemaad juhtisid vürst Georgi Danilovitš ja hiljem tema vend Ivan Danilovitš Kalita. Tollest sündmusest on jäänud ajaloomällu moonutatud kujutis kui mongoli-tatari sõjakäikudest Tšingis khaani ja Batu khaani juhtimisel. Tegelikult on tegemist aga just nende kahe eelpooltoodud mehegaga, kelle erinevad nimekujud on paigutunud ajaloos erinevatele kohtadele. Muu hulgas asutas Ivan Kalita ehk Kaliif ka Vatikani ja oli valitud paavstiks, keda tänapäev tunneb kui Innocentius III. Samal ajal võeti kasutusele ka ladina keel.
5. röögatus: venelastele allus Kalifornia?
1380 aastal peeti Vene (Mongoli) impeeriumi pärimistüli käigus maha lahing, mida kaasajal tuntakse kui Kulikovo lahingut. Tolle lahingu toimumiskohale tekkis hiljem Moskva linn. XV sajandi tähtsamate sündmuste seas tuleb ära märkida suure Mongoli impeeriumi jagunemine Venemaaks ja Türgiks. Samuti jaguneb esialgne ristiusutaoline religioon, ja nimelt õigeusuks, islamiks, katoliikluseks, budismiks ja judaismiks.
Prohvet Muhamedina tuntuks saanud tolleaegse mehe tegusid kajastab piibel kui Moosese lugusid. Piibli Exoduse aegne Egiptus aga on tegelikult tollane Venemaa. Ka Ameerika avastamise au kuulub Fomenko järgi Vene riigi vägedele, kes panid seal aluse Mesoameerika kõrgkultuuridele ja ka Inkade impeeriumile. Veel XVIII sajandi lõpulgi leiavad Fomenko ja ta kaastöötajad ulatusliku ajaloovõltsimise, nimelt niinimetatud Jemeljan Pugatšovi mässu ajal; toona olla tegelikult olnud tegemist sõjaga kahe suure Impeeriumi tüki vahel, ühelt poolt läänemeelne ja Romanovite valitseda olnud Moskoovia ning teiselt poolt Tataaria, keskusega Tobolskis, millele allusid ka ulatuslikud alad Ameerika kontinendil, sealhulgas ka Kalifornia, mis oli saanud oma nime Kaliif Kalita järgi.
6. röögatus: fomenkismi paljunevad poolehoidjad
Fomenkism on Venemaal üsnagi laialtlevinud ja levib ilmselt lähiajal veelgi, sest Anatoli Timofejevitš on suutnud oma usku pöörata mitmeid Moskva ülikooli nooremaid reaalteaduste õppejõude, kes oma vabast ajast ja tahtest tegelevad tolle uue ajalookäsitluse lihvimise ja populariseerimisega.
Samuti on juba kaheksa aastat olnud veendunud uuskronoloog kunagine malemaailmameister Garri Kasparov. Need, kellele fomenkistlik ajalookäsitlus tundub raskestiusutav või isegi võimatu, võivad viimasel ajal rõõmustada, sest vene noorema põlve matemaatiku A. B. Verjovkini järgi sündis Jeesus Kristus XV sajandi keskel. Petlemma täheks olnud supernoovat aga olevat dateerinud Jossif Shklovskii, kasutades eeldust, et plahvatanud tähe väliskihid liiguvad kiirendusega, mis pole taevamehhaanikas sugugi mitte endastmõistetav. Seega, kui oletame, et Krabikujuline udukogu on moodustunud aja jooksul pidurdunud tähejäänustest, võib seegi sündmus olla juhtunud XV sajandil.
Verjovkin kasutab küll Kristuse sünni dateerimisel vägagi kaudseid argumente, peaasjalikult kronoloogiliste nihete üldist struktuuri, kuid temalgi on juba kiindunud pooldajaid.
Siinkirjutaja seisukoht Fomenko teoste kohta on, et kuigi seal leidub enam või vähem kahtlase väärtusega seisukohti, etümoloogitsemist ja panrussismi, pole uuskronoloogia tõeväärsuse poolest halvem kui need lood, mida meile on pajatatud koolipäevil, ja väärib seega tõsist järelekaalumist.
Eestimaa võib oma kirjapandud ajaloost ka kõige vingema revisjoni korral kaotada vaid paar viletsat ja vanamoelist sajandit.
