Sugupoolte küsimus

Pariisis Boulogne`e metsas õhtutundidel jalutades võib näha, et Issanda loomaed on kirjum kui iial arvata oskaks. Siin võib kohata selliseid trans- ja queerseksuaalseid isendeid nagu vaid piiritu fantaasia annab. Tundub, et on tegemist isegi ennenägematuste sugude ja rassidega — ei naised, ei mehed, ei eurooplased, ei latinod, ei mustad, ei asiaadid.

Inimest on üritatud seletada anatoomia ja antropoloogia, ajaloo ja evolutsiooni, religiooni ja psühholoogia ja majanduse kaudu. Ja inimest on üritatud selgitada soo kaudu.

Täna võib küllap juba öelda, et nüüdismaailmas on inimene eelkõige indiviid ja pole määrav, mis sugu ta on — kas ta on mees või naine või transseksuaal.

SUGU TÄNAPÄEVAL

Tänasele inimesele näib Jungi “kollektiivne alateadvus” liig totalitaarsena ja ta ei räägi sellest enam. Samuti ei lähe talle enam peale Freudi psühhoanalüüsi patriarhaalsed postulaadid. Sooline terminoloogia on out ja sooline sümbolism poliitiliselt ebakorrektne.

Tänapäeval on sugu vaid bioloogiline juhus, mis on looduses küll ületamatu aga ratsionaalselt reguleeritav. Isasus ja emasusus on bioloogilised antused, mehelikkus ja naiselikkus suurenisti kultuuri poolt loodud.

INIMENE AJALOOLISES TRADITSIOONIS

Traditsioonilises kultuuris ei jagune inimesed meesteks ja naisteks, mitte niivõrd sootunnuste ja psühholoogia tõttu, vaid vastavalt nende sügavale olemuslikule erisusele. Seega ei tee sootunnuste muutmine traditsiooni järgi veel mehest naist või hormoonid ja mehelik psühholoogia naisest meest. See on vaid üks olemusliku kaose tekitamine.

Teine trend on sugupoolte piiride hägustamine rolle ümber mängides. On meeste ja naiste rolle, mis on muutunud universaalseks, aga on ka neid, mida universaalseks tehes kaotame mehelikkuse või naiselikkuse.

Traditsioonis on mees maksimaalselt Subjektile lähenev ja naine maksimaalselt sellest eemalduv ehk siis Objektne metafüüsilises mõttes. See ongi mehe ja naise peamine olemuslik erinevus.

Mehe olemus nagu naisegi oma pole mitte kultuuri ja ajalooliste ning sotsiaalsete faktorite tulem, vaid metafüüsiline antus.

VÄLINE JA SISEMINE NAINE

Loomulik mees paikneb traditsionalistliku käsitluse kohaselt sisemise ja välise naise vahel. Me võime ette kujutada kolmekordset ringi, mille keskpunkt on transtsendentaalne inimene. Selle ümber on sisemise naise ring ja edasi siis reaalse mehe ring, millest väljapoole jääb välise naise ala.

See aitab ehk mõista, miks traditsioonis käsitleti naist ühelt poolt mehest alamana — väline naine — ja samal ajal kõrgema ja pühana — sisemine naine. Seda “sisemist naist” sümboliseerib ka naise tegemine mehe küljeluust. Tavaline naine kannab endas mõlemaid arhetüüpe.

PATRIARHAADI SEIS

Patriarhaat on asjade loomulik kord — aga vast siis, kui selle taga on transtsendentaalne mees. Mees, kes on arhetüüpiliselt kutsut ületama oma inimlikke piire.

Kui mees kaotab oma transtsendentaalsuse, siis kaotab ta olemusliku aluse oma patriarhaadiks. Kui mees pole enam kuningas ja preester ja maag või kuninglik preester ühes isikus, siis pole tal ka patriarhaadi õigust.

Kaotades oma sakraalse aluse, kaotas patriarhaat oma legitiimse aluse. Ja taas on loomulik, et naistel tekkis täielik alus kahelda, kas meestel on õigust valitseda nende üle ja dikteerida oma seadusi.

Sugupoolte degradatsioonis aga ei saa esiti süüdistada naisi ja siin pole süü isegi mitte võrdne. Subjekt on alati enam vastutav ja kui mees oleks jäänud truuks oma soolisele arhetüübile oleks see mõjutanud vastavalt kogu reaalsuse struktuuri.

PÜHA ABIELU

Seega on soomüsteeriumi kadumises ja sugupoolte allakäigus süüdi enam mees, sest kui mees ei täida oma metafüüsilist “püha abilelukohustust” — mis ei ole mitte pelgalt laste- ja rahategemine — siis ei suuda miski aidata.

Niisiis abielus mees jätab vanemad (välise) ja hoiab naise (sisemise) poole. Traditsiooniline abielu on siis reaalse mehe ja sisemise naise teekond ja metamorfoos transtsendentaalseks inimeseks.

See püha abielu on siis kõigepealt “ei” ütlemine välisele naisele. Püha abielu sümboliks ongi piirav raadius, mida kujutavad ka mõõk ja oda ja fallos.

SOOMÜSTEERIUM

Väline naine on võitmatu kõigi jaoks, kes endas kannavad väiksematki tema osa. Sisemise naise “taltsutamine” tähendab võimu ka välise üle ehk siis teisi sõnu kaose üle.

Sestap peetigi traditsioonis abielu kõige pühamaks ja ühtlasi kõige hirmsamaks müsteeriumitest. Sest see võis anda suure võimu, sest selles on igasuguse dualismi ületamine

Tänane maailm on võtnud oma ülesandeks soomüsteeriumi hävitamise tehes piirid sugupoolte vahel üha hajusamaks. Luues samas uusi sotsiaalseid sugusid ja viies nii sugupoolte degeneratsiooni peadpööritavaks oma apokalüptilises värvikirevuses.

Inimese degradeerumine toimub kiiremini kui looduse oma. Ökokatastroof on selle tulem. Kuna ohumärgid on ilmsed, siis on ka evolutsioonipsühholoogid jõudnud mehe ja naise väärtuste fundamentaalse erisuse tunnistamiseni.

Naised eelistavad tsüklilist ajalookäsitlust lineaarsele, kui mehed mõtlevad riigi, siis naised rahva kategooriates. Kui meestel on tähtis sõltumatus, individualism ja omand, siis naistel ühtsus, suhted ja terviklikkus. Seega on naised enam traditsioonilise arhetüübi kandjad kui mehed.

Ken Wilber ütleb, et kui veel hiljuti sõimati naisi ebatäiuslikeks meesteks, siis nüüd siunatakse mehi ebatäiuslikeks naisteks.

Vanad targad aga ütlesid, et ühiskonna allakäik ei ole veel see, kui ei usuta enam Jumalat ega ka mitte see, kui kaob püha, vaid ühiskonna allakäik on siis, kui kaob side “salajase emaga”. Mees ilma sisemise naiseta on otsekui invaliid.