Stalin või Hitler?

Sellest, et Lääne inimesed ei pea Stalini ja Hitleri kuritegusid samaväärseteks, on pikalt räägitud, Martin Amise hiljuti ilmunud raamat ”Koba The Dread — “Hirmus Koba” juurdleb selle kallal, kuidas Lääne intelligendid selles küsimuses jaanalinde mängisid ja millest nende sinisilmsus punarežiimi suhtes tingitud oli.

Briti ajaloolase Martin Amise värske teos “Koba The Dread” on lugu sellest, kuidas stalinism on suutnud Lääne täielikust hukkamõistust hoiduda. Amis küsib, miks ikka veel suhtutakse marksismi vabandavalt kui katsesse luua parem maailm, miks Stalini õigustajaid koheldakse teisiti kui Holokausti eitajaid ja miks kunagi kommunistlikku üritusse uskunud inimesed ei häbene oma minevikku iial nõnda nagu seda teevad need, kes olid kunagi natsidega seotud.

Amis meenutab aastakümnete eest peetud vestlust Briti filosoofiga, kes oli veendunud, et Moskva on Berliinist etem, öeldes “Nõukogude Liidus üritavad nad vähemasti midagi positiivset korda saata.” Kommunismivastasus pole Lääne ühiskonnas olnud samaväärne fashismivastasusega. Need, kes veel 1980. aastatel nägis Nõukogude Liitu mustades värvides, olid Lääne vasakpoolsete intellektuaalide silmis kapitalistlik- reiganiitliku propaganda ohvrid. Aleksandr Solženitseni “Gulagi arhipelaag” läks noorema põlvkonna vasakpoolsetest mööda nende teadvust kriimustamata.

Erineva suhtumise algallikas võis osaliselt peituda natsismi ja kommunismi erinevates taotlustes ja vahendites. Ühel olid julmad sihid, teisel metsikud vahendid. Amise mõtteid lihtsustatult kokku võttes võisid kollektiviseerimine, tööstuse paisutamine ja isegi ainuvõimu enda kätte koondamine olla mingil moel arusaadavad, olgugi, et neid eesmärke viidi ellu barbaarsel moel. Seevastu Hitler rakendas ratsionaalseid, moodsa ühiskonna vahendeid viimaks ellu irratsionaalset eesmärki — juutide täielikku hävitamist.

Viide põhjusele, miks kommunismi metsikused Läänes ei loe ja miks üle 20 miljoni stalinismiohvri on tühisem arv kui 6 miljonit holokaustis tapetut, peitub vanas heas George Orwelli raamatus “1984”. Orwellilikud loosungid “Sõda on rahu,” “Teadmatus on jõud” ja “Vabadus on orjus” iseloomustavad Martin Amise hinnangul üsna täpselt olukorda, milleni jõudis stalinistlik ühiskond. Tegemist on tähenduste täieliku ümberpaiknemise ja kadumisega. Stalin, mitte Hitler, oli see, kes saavutas senise tsiviilühiskonna täieliku lagunemise.

Erinevalt natsiühiskonnast oli stalinistlik riik selline, kus oli üsna raske määratleda, kes on millisel poolel. Gestapo kätte sattunud saksa kommunist teadis täpselt, mis olukorras ta viibis ja kuidas käituda. NKVD keldritesse sattunud siirad kommunistid seevastu kaotasid igasugused orientiirid ja tundsid pidevalt, et tegemist on ikkagi mingi kohutava eksitusega.

Just tähenduste ümberpaiknemine ja poolte hägusus ongi see, mis on aidanud stalinismil pääseda hukkamõistu sihikule jäämast ja miks ei oma lääne inimeste silmis tähendust miljonid stalinismiohvrid. Amis jääb pessimistlikuks ja arvab, et stalinlike repressioonide kanooniline ohvritearv 20 miljonit ei saa kunagi seda tähendust, mis on Holokaustil.