Staar, suure tähega
Kui tihti te praegu Venemaal käite? Üle nädala, oleneb hooajast, kord vähem, kord rohkem.
Olete sellest tuuritamisest väsinud ka? Ma võin teie käest ka küsida, kas olete oma tööst väsinnud?
Vahel olen. Mina küll ei saaks veel öelda, et ma oma tööst väsinud olen. Ma ei olegi oma elus tööl käinud, olen alati teinud seda, mis meeldib. Iga asja juures on omad head ja vead, see, et tuleb vahepeal kaugele sõita, käib lihtsalt asja juurde. Kui hakata virisema, siis tuleb leida teine amet. Aga teist ametit ma ei oskagi tahta.
Teil ei teki sellist tunnet, et ei viitsi enam laulda? Siis peaks ütlema, et ma olen elust väsinud.
Neid laule olete ju tuhandeid kordi laulnud? Noo, tuhandeid kordi küll, aga kui rahvas laulab seda laulu sinuga kõva häälega kaasa, sellest ei saa ära tüdineda. Tekib hoopis selline tunne, et tahaks homme jälle laulda.
Energiat paistab teil jätkuvat. Mis on teie energia saladus? See, et rahvas võtab hästi vastu. Saalist saad ju selle energia tagasi, mille laval ära kulutad.
Te olete heas vormis, kas käite jõusaalis? Ei käi. Mul oli 15 aastat koer, kes mind treenis. Nüüd teda õnnetuseks ei ole ja ma tunnen sellest puudust. Kui sa ikka iga ilmaga mööda metsi paned kuskil poolteist tundi, siis paremat treeningut annab otsida. Kodus ma teen trenni siis, kui tunnen, et nüüd on midagi käest ära läinud. Siis ma võtan end kokku, aga see käib hooti.
Šokolaadi armastate? Šokolaadiga on vist nii nagu kõigil inimestel — ei söö, ei söö, ei söö ja siis sööd terve tahvli ära, see on vist mingi organismi vajadus. Kui sa selle Kalevipoja šokolaadi ette võtad, siis katsu sa jätta nii, et pool alles jääks, targem on seda koju mitte tuuagi.
Mängisite kunagi Venemaal teleseriaalis. On teil ka praegu mõni põnev filmiprojekt käsil? Ikka on. Osalen filmides ja seriaalides. Praegu olen ühes seriaalis RTL-i peal, „Määratud saama täheks”, seal mängin iseennast, olen ühe peategelase sõbranna. Vastavalt sellele, kuidas mul aega on, kirjutatakse mu osa juurde. Nüüd käisime Valgevenes filmimas, NSVL-i lagunemisest saab 15 aastat, tehakse 15 seeriat igast endisest vabariigist. Minu jaoks mõeldi välja mänguline osa sellest, kuidas aastaid tagasi käis üks kena valgevene noormees igal minu kontserdil ja proovis mulle läheneda, aga meie kohtumisest ei tulnud midagi välja. Mulle iseenesest meeldib natuke näidelda, end proovile panna. Kõik telesaated on ju reklaam, nendes tuleb osaleda igal võimalikul ja võimatul juhul. Selle eest keegi meile midagi ei maksa, vastupidi, mõned maksavad selle eest peale, et osaleda saaksid.
Vahepeal koputatakse uksele ja lillekuller toob Anne Veskile ajakirja Just! poolt suure roosikimbu. Anne rõõmustab: “Vot see on ilus küll. Oo, täitsa lõpp. Suur aitäh, see mulle juba meeldib. Selle kohta peab küll kirjutama, et Just! üllatas meid täiesti.”
Hirm viiekümnenda eluaasta ees, kas see tunne on teile tuttav? Ma ei saa aru, et midagi oleks muutunud. Iga inimene, niikaua, kui tervis korras ja tööd jätkub, vanust ei tunneta. Minu hing on ikka kahekümne kaheksa aastane, olen kaua valmiv tüüp. Hirm tuleb siis, kui selle peale väga palju mõelda, aga mul pole selleks põhjust olnud ega aega. Ja kui vaatad näiteks Tina Turnerit, siis mõtled, et issand, mul on ju veel kõik ees. Kõik sõltub ju sinust enesest, mitte passi numbrist. Benno: “Ka meie tutvusringkond on meist noorem, omavanuseid polegi.” Kui kahekümneaastane teab peast “Roosiaeda”, siis ta tuleb mind ka kümne aasta pärast kuulama. See annabki pikaajalisust. Nüüd tuleb enne sünnipäeva välja Eesti kullafondi sarjas olev kolmene kogumikplaat. Venemaal tuli eelmise aasta lõpus välja läbilõike-DVD — intervjuud, kontsertvõtted, videod. Selle aasta jooksul peaks plaat ka välja tulema. 8. juulil Lauluväljakul toimub suur kontsert: Anne Veski koos sõpradega. Patt oleks nuriseda.
Olete öelnud, et teie kodu on kingitusi täis, kes rohkem kingivad, eestlased või venelased? Kui nüüd kingitustest rääkida, siis loomulikult on venelased heldemad ja peavad tähtpäevi rohkem meeles. Meil on kodus päris ilus kuldkala, viimasel sünnipäeval kingiti, kuna ma ise olen tähtkujult kala. Aga lennukit ei ole keegi mulle kahjuks kinkinud, ma ootan, ehk veel tuleb.
Kas teie austajad muutuvad ka vahel pealetükkivaks? Ma olen juba nii kaua estraadil ja käin tavaliselt koos abikaasaga igal pool, vaevalt, et keegi mind jälitama hakkab. Niisuguseid ekstreemseid asju mõeldakse rohkem ajakirjanike jaoks välja. Kõige toredam elamus oli, kui naine kinkis minu esinemise oma mehele sünnipäevaks, sest kunagi noores eas oli mees naise valinud just Anne Veski välimuse järgi.
Mida te kingiks tahate saada? Peale lennuki. On teil salasoove? Salasoove ei öelda väljagi. Ma ei ole kunagi oodanud kellegi poolt kingitusi. Minu põhimõte on olnud, et kõik tuleb oma elus ise ära teha. Kingitus on see, kui sõbrad kokku tulevad ja rahvas ikka laulu armastab. Asjadega kingitused ei ole nii olulised.
Aga sellist sõpra on, kellele helistada, kui te end väga halvasti tunnete? Ma peale Benno kellegagi ei räägigi, kui ma end väga halvasti tunnen. Ma olen selline inimene, kes üldse oma muresid kellelegi ei kurda. Mul pole sõbrannasidki. Inimene peab lootma iseenese peale. Nii suuri muresid, et see oleks kohutav mure… Põhimõte on ju selles, et nii kaua, kui on käed-jalad otsas, pole kurta midagi.
Öösel patja ei nuta? Ei, ma ei ole vist kunagi patja nutnud. Väikse pisara poetan küll aeg-ajalt. Olen rohkem ratsionaalne inimene, analüüsin probleemi läbi, leian loogilise lahenduse ja püüan parandada. Laval olen emotsionaalne, lava on see koht, kus ma tunnen end vabalt. Seal saab kõik emotsioonid välja elatud. Mul ei ole puudust eneseväljendusest, mul ei olegi vaja pärast kuskil patja nutta. Mida mul nutta?
Näiteks kuulujutte? Ma kujutan ette, et teie kohta räägitakse palju igasuguseid jutte? Oi jumal, neid on igasuguseid imelikke olnud, aga see kõik on ju naljakas. Kuulujutud, need on ju absurdsed. Ma ju tean, mis on õige, mis vale.
Aga teie lähedased? Kas keegi tunneb end nendest näiteks haavatuna? Meil ei ole perekonnas selliseid inimesi, kes haavuvad jaburduste peale. Kuidas saab minu kallis abikaasa haavuda selle peale, kui öeldakse, et ma olen lesbi? Lihtsalt üks ajakirjanik mõtles selle välja. Mille peale saab solvuda, kui see on nii absurdne ja jabur?
Te olete järelikult väga enesekindel inimene? „Olen ma enesekindel?” pöördub Anne Benno poole. ,,Oled küll,” vastab Benno rahulikult. Ma väga kahtlen ja kõhklen sisemuses, aga eks iga artist ole natuke egoistlik natuur ka, muidu ei saa ennast maksma panna. Kõhklused ja kahtlused on mul enese sees, aga need ei huvita mitte kedagi.
Kui vaja, ütlete otse näkku ka kellelegi? Ma ei ütle otse näkku kellelegi midagi. Ma selle inimesega, kes minusse halvasti suhtub, lihtsalt järgmine päev enam ei suhtle ja unustan ta ära. Ja leian inimese, kes suhtub minusse hästi.
Te olete väga positiivne inimene. Ma ei ole üldse positiivne, ma olen realist. Skandaale ei mõtle välja, ei löö kellelegi tordiga näkku, keegi ei ole mulle ka löönud. Ma ei ole sugugi mitte ideaalne inimene, tavaline olen. Benno, ütle, milline inimene ma olen? Benno: ,,Kohutav.” Ega see laulja meheks olemine mingi kerge amet ole. Peale Benno ei talu mind vist keegi. Ega ma nüüd leid meesterahvale küll ei ole.
Kas te kunagi tantsimas ka koos käite? Oi jumal, ei käi! Benno tantsis minuga kaks korda enne pulmi. Ainult üks kord on minu mees tantsinud hommikuni ja siis ka mitte minu, vaid ühe kreeka naisega. Vabatahtlikult ja ise. Minul oli siis kreeka mees tantsupartneriks. Tema ei taha minuga tantsida, tema ei taha kohe üldse tantsida.
Hommikul, kui kodus ärkate, kas näo teete endale pähe? Ei, Benno pole selle kohta märkust teinud. Benno: ,,Ta on niigi normaalse välimusega. Ma olen näinud artiste siin ja seal, vahel ikka mõtlen, et kohutav on küll, kui hommikul ärkad üles ja näed kedagi ilma grimmita. Infarkti võib saada tegelikult. Aga Annega ei ole seda probleemi, infarkti tema kõrval ei saa. Olen kõige ilusam, kui ma tulen saunast, siis ma olen endaga kõige rohkem rahul.
Kas teil mõni puudus ka on? (pikem intervjuu ajakirjas Just!)
