Sõltumatute Riikide Ühendus ehk SRÜ tekkis NSV Liidu lagunemisel ning sinna kuuluvad 11 endist liiduvabariiki (eks-liiduvabariikidest ei kuulu sinna Balti riigid ja Gruusia). SRÜ meistrivõistlusteks saab seda nimetada siiski vaid tinglikult, sest esialgse plaani järgi kuuluvad sinna vaid Venemaa ja Ukraina klubid.

Idee sai alguse Gazpromi solvumisest möödunud aasta novembris, kui Vene meistriliiga mängu Peterburi Zeniit-Moskva Dünamo ajal viskasid väidetavalt Zeniidi fännid Dünamo väravavahti petardiga ning viimane sai vigastada. Tulemusena arvestati Zeniidile tehniline kaotus ja määrati suur trahv. Zeniit kuulub Gazprom-Neft´ile ning on Venemaa rikkaim ja mõjukaim klubi. Eelmisel suvel kulutas Gazprom ainuüksi 100 miljonit eurot kahe mängija ostmisele.

Gazpromi juht Aleksei Miller teatas peale Zeniidi karistamist, et neile pole sellist meistriliigat vaja ning nad teevad uue ja oma, kus osalevad Venemaa ja Ukraina, võib olla ka Valgevene parimad klubid (vutifännid ja ajakirjandus ristisid selle kohe SRÜ tšempionaadiks). Miller sai kampa teise Venemaa viimase kümnendi edukaima klubi Moskva CSKA omaniku Jevgeni Gineri ning Dagestani miljardär Kerimovi, kes ehitab uut superklubi Mahhatškala Anžist.

Sel nädalal teatas Miller Gazpromi peakorteris toimunud nõupidamise järel, et esialgu Vene-Ukraina ühisliiga eelarveks saab olema ei rohkem ega vähem kui üks miljard dollarit (teistel andmetel kuni üks miljard eurot) aastas. Ainuüksi liigas osalemise eest teeniksid klubid 22 miljonit dollarit aastas ning võitja koguni kuni 92 miljonit dollarit. Võrdluseks – UEFA Meistrite Liiga eelmise aasta võitja Londoni Chelsea´i teenis 80 miljonit dollarit ning kaheksandikfinaali jõudnud klubid 23-24 miljonit dollarit ehk sama palju kui teeniks SRÜ tšempionaadil viimaseks jäänud meeskond.

Fantastika! Millegipärast tuleb meelde legendaarne Ostap Bender ja tema kõne vasjukilastele sellest, millist kasu nad hakkavad lõikama ülegalaktikalisest maleturniirist.

Aga jätame korraks kõrvale asjaolud, et SRÜ liiga vastu on kategooriliselt FIFA ja UEFA, Venemaa ja Ukraina jalgpalliliidud ning kõik Ukraina suurklubid (kas siit saab Gazprom jälle ajendi karistada Ukrainat ☺) ja ka osa (peamiselt vaesemad) Venemaa meistriliiga klubidest ning vaatame seda plaani poliitilisest vaatevinklist.

Mitmed Venemaa eksperdid on juba juhtinud tähelepanu sellele, et sellele projektil on tavalisest spordivõistlusest hoopis laiem taust. Ärge unustagem Gazpromi rolli Venemaal!

"Venemaa ja Ukraina ühendatud jalgpalli meistriliiga paistab ainult esmapilgul meeletu, läbimõtlematu ning fantastiline. Tegelikkuses vastab see Venemaa viimaste aastate majanduslike ja poliitiliste megaprojektide peamistele kriteeriumitele," kirjutas näiteks Moskva mõjukas majandusleht Vedomosti oma juhtkirjas.

Esiteks sobitub see väga hästi Venemaa üldisesse geopoliitilisse peaeesmärki, et ühendada kõike ja kõiki nii palju kui võimalik endise NSV Liidu alal. Ühine spordi- ja kultuuritegemine on klassikaline „pehme jõu“ – mis on Kremlil praegu pidevalt meelel ja keelel – rakendamise viis. Pealegi on sport ilmselt üks väheseid atraktiivseid valdkondi, mida Venemaal on endistele saatusekaaslastele pakkuda ning mis neid ka siiralt huvitab.

Erinevad pallimängud näitavad selles selget trendi. Riikideülesed tugevad liigad tegutsevad endise NSV Liidu alal jäähokis ja korvpallis (kusjuures kummaski on haare laiem kui endised NSV Liidu vabariigid), juttu on olnud ka võrkpallist. Muidugi, nendel aladel soosivad sellist trendi ka rahvusvahelised alaliidud, erinevalt jalgpallist.

Teiseks on asja taga Venemaa riiklikud suurkorporatsioonid, mis väga palju raha ei loe, kui jutt käib riiklikult vajalikest megaprojektidest, eriti spordis. Jäähokiliiga KHL, mille eesmärk on pikemas perspektiivis ära teha koguni NHL-ile, seisab ainult Venemaa suurfirmade, peamiselt riiklike toel. Isegi KHL juht on Gazpromi ekspordipealik Aleksandr Medevedev. Korvpalli nn Idaliiga (mida mitteametlikult kureerib Putini administratsiooni ülem Sergei Ivanov) suursponsor on Venemaa suuruselt teine pank VTB, mille kolmveerand aktsiatest kuulub riigile.

Kuna mõlemad sarjad toodavad sponsoritele üsna suurt miinust, siis saavadki neid elus hoida ainult rikkad riigifirmad, mis raha ei loe. Asi see neil siis üks vutiliiga luua, kui riik Gazpromi näol seda tahab. Ja Kreml tahab selliseid asju, sest spordi arendamine ja populariseerimine ning selleks infrastruktuuri ehitamine on selgelt väga sportliku president Putini üks meelisteemasid ja -tegevusi.

Uus super-vutiliiga paigutub hästi ka samasse ritta spordi suurvõistluste kollektsioneerimisega, mida Venemaa juba aastaid teadlikult harrastab.
Vähetähtis pole ka asjaolu, et mitme asjatundja väitel on selliste riigipiiriüleste suurte spordimängusarjade rahavood raskesti kontrollitavad ja üsna segased, mis samuti tõstab nende pilkupüüdvust suurte Vene riigifirmade jaoks. Suured eelarved, järelikult ka suured võimalused raha kõrvale juhtimiseks. Kui seda kuskil osatakse, siis Venemaal.

SRÜ vutiliiga oleks ühesõnaga poliitiliselt ja majanduslikult kasulik paljudele. „Miller (Gazpromi juht-J.P.) tegutseb vastavalt juba välja kujunenud tavadele. Nii et see projekt on tal läbimõeldud ja realistlik,“ nentis ülaltsiteeritud Vedomosti.

Huvitav on nüüd jälgida, kas Gazprom ja Kreml suudavad murda FIFA vastuseisu. Ja huvitav, kas 2018. aastal jalgpalli MM-i korraldamisõigus on selles võitluses Venemaale pluss või miinus?

Sportlik pool selles SRÜ vutiliigas on üsna teisejärguline asi. Kas keegi usub, et Kiievi Dünamo ja Peterburi Zeniidi jalgpallimatši (rääkimata Permi Amkari ja Harkovi Metallisti mängust) vaataks rohkem inimesi kui Manchester Unitedi ja Madridi Reali vahelist matši? Vaadates Gazpromi plaane teleõiguste müügi kohta, tuleb nii välja.