Reaalsed võimalused maasse löömiseks
Teadagi, kraakleja, kes ähvardab naabril soolikad aiale kuivama riputada, võib olla nii arg ja saamatu, et ei julge supiks kanagi veristada. Teine aga lausub justkui muuseas, et kuule, saad laksu kuklasse — justkui räägiks teisele sõbramehelikust müksust — ja ilmub laetud tukiga välja.
Seega tuleb konstateerida: ähvarduse sisu ja selle täideviimise võimaluste väljaselgitamine pole lihtne politseiuurijale ega prokutatuurile. Olgu või maasse löömise ähvardus, mis Kihnu endise vallavanema Johannes Lease väitel kõlas mullu sügisel tema kõrva kohaliku ehitusfirma juhilt.
Johannes Leas astus enda julgeoleku kaitseks samme. Politsei sõelus ringi ja uuris asjaolusid ning tuvastas, et ähvardamist pole olnud. Leas ei jäänud rahule, kaebas edasi. Prokuratuur uuris kõike veel põhjalikumalt ja leidis, et kui ähvardussõnad ongi telefonis kõlanud, ei pea neid tõsiselt võtma, sest väidetaval ähvardajal puuduvad reaalsed võimalused inimesi maasse lüüa. Loomulikult pidi ka Leas seda teadma ja seepärast ei saanud tal ka hirmu tekkida. Kaebleb niisama suusoojaks.
Kast, varras ja lagi
Selline argumenteeritud vastus võiks olla eeskujuks ka teiste mingil määral sarnaste juhtumite lahendamisel. Näiteks ühele vennale öeldakse: “Löön mättasse!” või “Sind ootab haud kruusakarjääris!”
Sõnad, mis võiksid hirmu naha vahele ajada ja tingida kaebuse politseile. Politsei peab selgitama, missugustest ja kus kohas asuvatest mätastest räägiti — kas ähvardajal on maaomand, missugused kõlvikud, kas sinna on reaalselt võimalik inimest löögi sooritamise teel paigutad jms. Kui asjalood osutatud paikkonda arvestades tegu täide viia ei võimalda, ei ole ohvril alust karta.
Samuti on levinud väljendid “kasti lööma”, “lakke riputama”, “vardasse ajama” jne. Igal konkreetsel juhul on vajalik selgitada, missugusest kastist on räägitud; kus see asub, mis on selle pikkus x laius ja miks peaks end ohvriks pidav isik tolle kasti juurde ilmuma. Samuti: missugusele laele on osutatud, missugusest vardast räägitud ja kes on nood riputajad ja vardasse ajajad.
Kui uurimisel konkreetseid, ähvarduse täideviimistvõimaldavaid asjaolusid ei ilmne, on selge, et kaebajal polnud põhjust karta, ja pole ka alust kedagi kahtlustada, süüdistamisest rääkimata.
Peetruse juurde
Rahvasuus võivad ringleda väljendid: “Saadan su Peetruse juurde” ja “Lendad teise ilma“ — sõnaühendid, mida reaalses tegelikkuses ei võta keegi tõsiselt, miks peaks siis politsei selliste ähvarduste puhul enda jalad rakku jooksma. Kas ta peaks uurima, mida arvab asjast Peetrus isiklikult?
Veel on kusagil mainitud ähvardust: “Lähen täna metsa sulle auku kaevama.” Järele mõeldes, kas siin pole tegu vana kõnekäänuga “teisele auku kaevama” või on tõesti viidatud kellegi eluküünla kustutamisele, tuleb ikkagi kindlaks teha, kelle maale auk kaevatakse, kes on kaevajad ja kas neil on vajalikud tööriistad, transport jms. Kui reaalseid tingimusi pole, ei pea ähvardatu kartma ja politsei võib uurimise lõpetatuks vormistada.
Neeru on raske tabada
Ähvardus “Saad noa neeru!” võib esialgu loomulikult ehmatada, kuid ähvarduse saajal peaks igal juhul peas vilksatama kahtlev ja rahustav mõte — kas ähvardaja on õppinud inimese anatoomiat kõrgemal tasemel, et ta võiks reaalselt kaaskodaniku ühegi neeru vaagna piirkonnas leida ja seda tabada.
Samuti peaks ohustatu mõtlema teise mehe noale. Kas on see piisavalt terav ja mugav käsitseda?
Kui kellegi aadressil öeldakse: “Sinu laiba töötlemiseks on meil hape juba varutud”, tuleb uurijatel selgusele jõuda, mis hapet ja kus hoitakse, kui suures koguses ja kes seda peaks kasutama. Teiseks: millal ja missugustel asjaoludel saaksid ähvardajad laiba? Ehk tehti juttu ajast, kui mees on rahulikul viisil oma maise teekonna lõpetanud. Paragrahv tuleks teine. Kui aga kaebaja käsitleb öeldut kohese elu kallale kippumisena, peab politsei vaatama, millised on kaebajal enda kaitsmise võimalused.
Politseiinspektor peaks soovitama tal muretseda mobiili, et ohu korral saaks helistada 110.
Täpsema tulemuse nimel
Tõsi küll, alguses mainitud Kihnu juhtumi puhul võttis Tallinna ringkonnakohus seisukoha, et ähvardus võis olla ikkagi reaalne, nii et Leasel võis tõesti tekkida hirm, et ta ühel päeval lüüakse ta maasse, ning kohus peab uurimist vajalikuks. Jääb loota täpsemat tulemust.
Esialgu pole ikkagi teada, kas on kedagi ähvardatud ja kas ähvardajal on mingisugused mehe maa sisse löömise võimalused, mida Leas peaks kartma. Lõpptulemuse ja eespool toodud näidete järgi on nii poolitsil kui prokuratuuril hoopis hõlpsam tegutseda.
