Sotsiaalsed töökohad tapavad hauakaevaja jobi
Liiva kalmistu on imeilus, aga külm ja masendav. Seal on seltsimees, kelle ülesandeks on paberi pealt eelnevalt ette valmistatud kõne mahalugemine ja hüvastijätmise läbiviimine. Viiulimängija kabelis ja neli meest, kes ootavad kabeli ees oma aega. Selleks et tassida oma õlgadel kirstu.
Need mehed ei tegele ainult kirstude tassimisega. Et olla Eestis edukas, tuleb osata palju asju. See, kes tassib kirstu, on ka hauakaevaja. Haudade kaevamine on väga lihtne töö, mis ei nõua erilist kvalifikatsiooni. Peamine on oskus labidaga tööd teha ja füüsiline jõud. Kaevad haua, tassid kirstu, lased kirstu hauda, täidad haua. Töö tehtud.
Uuele hauale on pandud viimased lillekimbud. Tänad siis neid labidamehi, kes pole veel jõudnud ära minna. Viisakusest küsid, kuidas siis sellise ilmaga töötada on? Ta vastab sama viisakalt, et külm küll, aga see ei ole tema põhimure.
Mis siis on ühe hauakaevaja põhimure? Kuuled vastuseks, et tema põhimureks on koondamisteate saamine. Ja mitte ainult tema põhimureks, vaid kõigi nende hauakaevajate põhimureks, kes sinu jaoks täna ja eile töötasid. Kõik said oma koondamisteated kätte.
Küsid, et kuidas nii? Inimesed ju ikka surevad, Liiva kalmistu ei lähe ju kinni, kes siis hakkab kaevama, tassima, kristu hauda laskma, kinni ajama? Saad ka vastuse - Tallinna sotsiaalsetel töökohtadel töötajad. Miinimumpalga eest. Kohe kui soojaks läheb. Pärast seda, kui tänased labidamehed kõige raskemates ilmastikuoludes oma tööd ära on teinud.
Ma ei ole Tallinna Linnavalitsuse vastane, ma ei ole sotsiaalsete töökohtade loomise vastane. Vastupidi, ma olen üks väga vasakmeelne naisterahvas. Ma saan aru, et töötutel on tänases olukorras raske, et neid tuleb toetada ja pakkuda ka sotsiaalseid töökohti. Aga ma saan ka aru, et see mingi järjekordne JOKK.
Ma saan ühtlasi aru, et hauakaevajatel ei ole võib-olla piisavalt sõnaoskust, julgust, aega või raha, et neid ridu kirjutada ja oma õiguste eest seista. Ma saan aru, et ma elan riigis, kus inimesed ei vaidle vastu, ei protesti, ei streigi. Isegi kui see puudutab neid isiklikult.
Siin on teised kombed. Siin on kombeks pigem lasta ennast alandada ja ära kasutada. Masohhistlikult. Aga mitte mingil juhul ei tohi lärmi teha. Pigem lastakse riigist jalga. Soome, Iirimaale. Sinna, kus makstakse rohkem pappi. Teiste inimeste poolt ja kulul loodud heaoluühiskondadesse. Ühiskondadesse, mille liikmed on põlvkondade jooksul seisnud oma õiguste eest, protestinud, streikinud ja lärmi teinud.
Aga mind siiski häirib see, et masu ajal, just siis, kui see haige ühiskond peaks olema kõige solidaarsem, kasutatakse sellist õilsat eesmärki nagu sotsiaalsete töökohtade loomine ära selleks, et lasta lahti need viimased, kes saavad miinimumist pisut(ki) suuremat palka. Häirib ja ajab hinge täis.
Ma pole neid koondamisteateid näinud. Aga ma millegipärast usun nende hauakaevajate juttu. Kui satute lähiajal Liiva kalmistule, küsige üle. Või vähemalt vaadake neile meestele silma, kes teevad viimaseid päevi oma lihtsat, kvalifitseerimata tööd. Väikese, kuid siiski mitte orjapalga eest.
Kui läheb soojemaks, hakkavad kaevama orjad.
