Delfi avaldab terviklikult SDE liikmete nõude umbusaldada justiitsminister Kristen Michalit.

"Pr. Ene Ergma

Riigikogu esimees

Kirjalik nõue umbusaldamise avaldamiseks justiitsminister Kristen Michalile

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 65 punkti 13 ning Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 133 alusel avaldame umbusaldust justiitsminister Kristen Michalile.

22. mai 2012 ajalehes Postimees tunnistas endine Riigikogu liige Silver Meikar, et annetas toonase Reformierakonna peasekretäri Kristen Michali juhendamisel erakonnale raha, mis talle ei kuulunud ja mille päritolu ta ei tea.

Kontrollimaks Postimehes ilmunud väiteid, et Reformierakond on vastu võtnud teadmata allikatest pärinevat vara, mis on vormistatud erakonna liikmete annetustena, alustas Riigiprokuratuur samal päeval kriminaalmenetlust karistusseadustiku paragrahvi 4021 tunnustel, mis näeb ette vastutuse erakonna majandustegevusele ja varale kehtestatud piirangute rikkumise eest.

Kohtueelset kriminaalmenetlust juhib Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev prokuratuur. Pole teada, kas justiitsminister on sekkunud kriminaalasja menetlemisse või toimub see tavapäraselt, ilma poliitiliste mõjutamiseta, kuid justiitsministrile 30. juulil 2012 Keskkriminaalpolitseis esitatud kahtlustus viitab sellele, et kuriteo uurimine on keerulisem, kui esialgu oletada võis. See aga omakorda eeldab, et uurimine peaks toimuma nii tänase justiitsministri enda, kogu õigussüsteemi huvides võimalikult objektiivselt, ilma mingisuguste, isegi kaudsete ja näiliste mõjuteguriteta.

Politoloog Ivar Tallo on märkinud õigesti, et võimu teostamine väljaspool vägivalla monopoli valdavaid institutsioone on alati väga mitmetahuline. „Juhi võim avalikus halduses ilmneb väga paljude küsimuste lahendamise puhul ja seda teab nii tema kui ka tema alluvad. Isegi kui uskuda, et justiitsminister suudab kõigis küsimustes objektiivseks jääda, tekib küsimus: kas sama suudavad uurijad ja prokurörid? Kuidas saame meie kodanikena hinnata nende tööd, kui nad – oletame – kuritegu ei leia? Kas siis kuritegu ei olnud või ei tahetud tõendeid liiga hoolsalt otsida? Siis ju kohus kui sõltumatu võimuharu oma hinnangut ei langeta.“

Riigikogu ees 10. septembril 2012 kõneldes märkis Vabariigi President, et kohustust tagasiastumiseks ministril pole. Kuid valikut tehes tuleb endale aru anda, et sellega kujundatakse Eesti poliitilist kultuuri, viisi kuidas Eestit praegu ja edaspidi valitsetakse, kas võim ja valitsemine on usaldusväärne.

Umbusalduse esitajad ei kahtle süütuse presumptsiooni põhimõtte ülimuslikkuses ja rõhutavad ka antud avalduses, et justiitsministri lõpliku süü või süütuse peab tuvastama kohus. Samas möönavad allakirjutanud, et demokraatlikus õigusriigis kehtib ka poliitilise vastutuse printsiip, mis tuleneb küll isiklikust teadlikkusest, kuid mõjutab otseselt rahva üldist usaldust poliitikute ja riigi kui institutsiooni vastu. Rõhutab ju ka avalike teenistujate eetikakoodeksi 13. punkt, et „ametnik hoidub ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse.” Kui seda põhimõtet ei täida aga isegi justiitsminister, miks peaks sama printsiipi järgima iga teine riigiametnik?

Eeltoodust tulenevalt on allakirjutanute silmis justiitsminister Kristen Michal usalduse kaotanud."