Olin ise 14 aastat Soomes ja mitte kuidagi ei leidnud tagasiteed enne, kui jäin ametlikult pensionile. Põhjus - tohutu palgavahe. Soome maksis mulle ligi kolm korda suuremat netopalka kui Eestis pakuti. Kusjuures kaubanduses on hinnatase peaaegu võrdne, kohati veel kallimgi.

Tegin omaette arvutusi, et kui suur peaks olema Eesti netopalk, et tagasi tulla. Selleks arvestasin maha laevapiletid, korteriüüri, bensiinihinna, ja muu nipet-näpet.

Avastasin, et isegi juhul, kui Eesti oleks maksnud mulle 150-170% praegustest palkadest, oleks mõte Eestis töötada. Mitte ainult minul, vaid ilmselt kõigil "mugavuspagulastel". Siis saabus pensioniiga ning hakkasin saama Eesti ja Soome pensionit kokku (paarkümmend eurot vähem) kui Eesti keskmine palk, see-eest mitte midagi tegemata. Puhates. Pöördusin kodumaale tagsi.

Meie firma sisustas Turu ja Rauma tehastes ehitatavaid laevu. Laevade peal oli kohe kindlasti iga teine tööline eestlane. Seega mitte "küprokimees" ega "kalevipoeg", vaid maailma tasemel oskustega töömees (sest Soome laevaehitus on maailma tasemel). Kõik need maailma tasemel töömehed oleks Eesti riigi teenistuses, kui saaksid veidikene suuremat palka.

Loomulikult hakkavad nüüd kõik "koolitatud" ja "haritud" minu kirjutist tümitama. Terves maailmas on majandusmudelid sellised, et on olemas "juhid" ja on olemas otsesed tootjad. Töölistel on samasugune õigus normaalsele palgale.