Sookvoodid on võrdõiguslikkusega rängas vastuolus
Sellele teemale pööras tähelepanu ka vastne võrdõiguslikkusvolinik Mari-Liis Sepper (vaata siit).
Mis põhjustega võiks õigustada riigikogu soolise struktuuri mehhaanilist paikapanemist? Tõsi, tegu on Eesti kodanike esinduskoguga ning umbes poole meie kodanikkonnast moodustavad naised. Kuid sõna „esindus“ ei tähenda siinkohal seda, nagu peaks riigikogu olema otsene läbilõige rahvastikust.
Sel juhul oleks suisa kummaline jääda pidama sookvootide juurde, vaid kahtlemata peaksime seaduslikus korras kindlaks määrama ka vähemusrahvuste, puudega inimeste, homode jne kvoodi. Kuid me ei tee seda sel lihtsal põhjusel, et riigikogu on määratud esindama üksnes rahva tahet ehk tema poliitilisi eelistusi.
Võrdõiguslikkus sugude vahel on äärmiselt tähtis ning just sellest seisukohast lähtudes on igasugune sookvootide kehtestamine lubamatu. Sest võrdõiguslikkus tähendab siinkohal seda, et me ei eelista kunagi ühtki inimest üksnes tema soo pärast. Sookvootidega on see põhimõte rängalt vastuolus.
Oletame näiteks, et kodanik Kusti on tubli ja valimistel (potentsiaalselt) palju hääli võitev poliitik, kuid jääb riigikogu ukse taha, kuna temast eespool on juba liiga palju mehi. Üldiselt poleks see tema šansse päris ära nullinud, kuna naiskandidaatide hulgas on ka neid, kes temast vähem populaarseks osutuvad. Otsustamine ei käi aga enam üldarvestuse, vaid sooarvestuse järgi. Nii langeb vaekauss kodanik Urve kui naise kasuks. Unustage asjaolu, et Kustil oli rohkem kogemusi ja toetajaid, Urve peab rahvasaadikuks saama ainuüksi naiseks olemise tõttu.
Asi on õigupoolest üsna lihtne. Kui me nõustume sellega, et pole vahet, mis soost isik mõnda tööd teeb (peaasi, et ta teeb seda hästi ning riigikogu puhul rahva toetusega), siis kuidas saame me nõuda, et ühte konkreetset tööd teeksid võrdsel arvul nii mehed kui naised? Eelnevalt sõnastatud seisukohast teame me juba, et kui see töö kvaliteeti kuidagi mõjutab, siis ainult halvemuse poole. Reaalses maailmas ei kuku asjad kunagi nõnda välja, et tööks sobivaimate isikute hulgas oleks mõlema soo esindajaid võrdselt.
Mõnikord võib nii olla, et riigikogu töötab kõige efektiivsemalt suuremas osas naiste osalusel, kuna meeste hulgas polnud hetkel võrdväärselt palju andekaid aktiivseid poliitikuid. Mõnel teisel juhul oleks olukord vastupidine. Nii töötab maailm.
Sookvootide pooldajad võivad siinkohal osutada asjaolule, et enamasti on valitsuse ja riigikogu töö jäänud siiski meeste pärusmaaks. Eesti ühiskond on lihtsalt niivõrd patriarhaalne, et valib alati mehi, kuigi paljud naised vääriksid seda enam. Sookvootide kehtestamine annaks neile võimaluse end tõestada.
Kuid kui keegi midagi sellist väidaks, eksiks ta vähemalt kolmes aspektis.
Esiteks ei muuda see kuidagi ränka põhimõttelist vastuolu soolise võrdõiguslikkuse ja sookvootide vahel, isegi kui praktilises plaanis viimane esimesele kaasa aitaks.
Teiseks tähendab selline suhtumine rahva otsuse põhimõttelist kahtluse alla seadmist, küsitledes motiive, miks rahvas valis just nii, nagu ta valis. Ka sookvootide sisseseadmisega edastaksime me justkui sõnumi, nagu oleks ideaalne rahvas mehi ja naisi võrdselt valinud. Kuid põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeim riigivõimu kandja, kelle otsuse pädevust üldjuhul küsimuse alla ei panda.
Ning kolmandaks lihtsalt puudub alus väiteks, nagu elaks kusagil varjus terve hulk naispoliitikuid, keda võimu juurde lihtsalt ei lasta. Eesti on tolerantne riik ja paljud naised on end siin ka poliitika vallas tõestanud – meil on olnud naisministreid, europarlamendis on eesti naisi sama palju kui mehi ning ka riigikogu esimees on naine.
Kui poliitikamaastikul üldiselt ongi märgata rohkem mehi, siis ei tulene see mitte vigasest riigikorraldusest (mida sookvootidega „parandada“ tuleks), vaid hoopis tõenäolisemalt asjaolust, et suurem osa naisi lihtsalt ei soovigi teha karjääri poliitika vallas.
Kui soovolinik arvab, et see tuleneb ühiskondlikest eelarvamustest või hirmust, on tal kahtlemata õigus julgustada rohkem naisi poliitikast osa võtma. Selleks on olemas aga ka loomulikumaid viise, kui sookvootidega ühiskonnale ette kirjutada, kuidas see elama peaks.
