Tundub, et jutt Rootsi korterist ei tähenda siiski Müürsepa emigreerumissoovi. Kui ka 1. märtsil Müürsepa sõjaväe-vabastust ei pikendata, ei julge Eesti ametnikud teda ka sundtooma hakata. Meil ei julgeta ka Oleg Morozovit, kes meie riigi üleüldse puu taha saatis, millekski sundida. Mingi väljapääsu peaks Eesti Vabariik iseenda huvides tippsportlaste ja ehk ka tippteadlaste jaoks välja mõtlema.

Müürsepp on profisportlane. Ta töötab raha, mitte aplausi eest. Sel puhul on valik kergem. Kodanikukohust tuleks varieerida nende inimeste suhtes, kes väidavad, et kodanikukohus takistab neil raha teenimast. Kaitseministeerium võib küll väita, et vajab kõiki noormehi, kaasa arvatud Müürseppa, ajateenistusse. Tegelikult sobiks ministeeriumile väga hästi ka näiteks Müürsepa 1 000 000 krooni. Raha eest võiksid tegevteenistusest vabadust osta ka noored teadusgeeniused, kelle ajude eest mõni tehnoloogiafirma palju maksab. Tele2 võiks olla valmis vabariigile maksma, et firma Jõe tänava kontoris mõni parema "kõvakettaga" noor programmeerija sõjaväest pääseks. Vastasel juhul leiab see raha tee meditsiinikomisjonideni. On alati leidnud.

Raske öelda, kas Martin Müürsepp või tema mänedzherid sooviksid sõjaväeteenistuse ärajäämise eest luna maksta. Näiteks kümnendiku mehe aastapalgast. Vabariik võiks sellise võimaluse igatahes välja pakkuda. Või on ülemjuhataja Märt Tirul teenistusse tarvis just sellist, 207 cm pikkust ja Kreekas kümnemiljonilist lepingut omavat eesti meest? Võib-olla suudaks Kreeka armee selle haruldase mehe Kaitsejõududelt üle osta, Eesti sõjaväeinstruktori nime all Kreekasse viia? Kaitseministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko ei kahtle, et Martin Müürsepa teenistus leiab pehme lahenduse. Mida teha aga non-profit elukutsete meestega, kelle eesmärgiks pole raha vaid teadmiste või ilu loomine. Kas me ikka tahame, et riik nende alade tippude karjääri sekkuks?