Soe mälestuskild: viimane laulupidu, mil Ernesaks "Minu isamaad" juhatas

 (1)
Soe mälestuskild: viimane laulupidu, mil Ernesaks "Minu isamaad" juhatas
Peeter Sookruus tütretütre Ritaga 2011. aasta laulupeolFoto: erakogu

Delfi avaldab kolmeosalise artikli endise ajakirjaniku ja riigitöötaja Peeter Sookruusi laulupidude meenutustest.
Tänases, kolmandas osas jutustab Sookruus oma tuttava Soome ametikaaslase Oli Alho 1990nda aasta sooja ja siirast kokkupuutest meie lauluisa Gustav Ernesaksaga.

Olin selle aasta üldlaulupeol koos Soome Yleisradio tollase raadiojuhi Oli Alhoga, keda mul oli Eesti Raadio toonase peadirektorina au võõrustada. Soome kolleeg oli mulle varem rääkinud, kuidas ta hindab kõrgelt Eesti laulukultuuri ja tahaks kord väga ka laulupidu kuulda-näha. Ta teadis ka lausa legendaarse Gustav Ernesaksa nime. 

Nii ma kutsusingi Yleisradio raadiojuhi Tallinna laulupeole, kus saime osa võimsast etendusest, esimesest üldlaulupeost, kus oli tuntavalt tugev Laulva revolutsiooni hõng ja rahvuslik meel. See oli viimane laulupidu, kus Gustav Ernesaks juhatas lõpuloona oma laulu „Mu Isamaa on minu arm“, mis oli juba nõukogude ajal rahva hinges ammu tõusnud Eesti mitteametliku hümni kõrgesse seisusse. See oli vägev tunne, kui kogu see suur rahvahulk püsti ja paljud pisarsilmil elasid hardalt kaasa ja laulsid koos ühendkooriga Ernesaksa loodud rahvahümni. 

Mäletan, et see jättis mu Soome kolleegile väga võimsa mulje, millest ta hiljem korduvalt rääkis. Siin mängis „Mu Isamaa“ vägeva sõnumi kõrval rolli ka kogu seda emotsionaalset laengut võimendav Laulva revolutsiooni hingesoojendav hingus, mida samm sammult vabaduse ja iseolemise poole püüdlev Eesti 1990. aasta laulupeol selgelt tunda andis. Igal juhul jättis see Olli Alhole ereda mulje ja mul oli rõõmus meel, et mu hea Soome kolleeg ja sõber sai seda kõike siin laulupeol ise vahetult tunda.

Seda tunnet kinnitas ja ilmestas veel seik, kui me läksime laulupeo järgsele vastuvõtule Olümpia hotelli saime seal öelda tänusõnad ja suruda kätte ka lauluisa Gustav Ernesaksaga. See tegi Olli Alho meele eriti uhkeks ja rõõmsaks ja ta oli selle kohtumise üle lausa õnnelik. Hiljem saatis ta mulle väljavõtte ühest Soome ajalehest, kus oli kirjatükk Eesti laulupeost ja ka pilt sellest hetkest, kui Soome ja Eesti raadiojuhid kohtuvad auväärse Gustav Ernesaksaga. Nii sai mu Soome kolleeg kohe kuhjaga emotsioone, mida ta ka hilisematel kohtumistel alati meenutas ja nende üle rõõmu tundis. 

Eriti kirkaks hindas ta just Ernesaksa juhatatud paarikümnetuhandelise ühendkoori esituses kuuldud „Mu Isamaad“ ja hilisemat kohtumist lauluisa endaga. Tore meenutada, et nii jõudis meie laulupeo maagiline ime eredal ja vahetul kujul ka ühe Soome sõbra hinge, seda juba samm sammult vabanevas Eestis.

Peeter Sookruus on olnud Eesti raadio vanem- ja peatoimetaja nii ENSV-s kui ka taasiseseisvunud Eestis. Samuti on Sookruus töötanud EKPs ideoloogiaosakonnas; aastatel 1998-99 Kultuuriministeeriumis nõunikuna ja hiljem juhatajana. Alates 2003. aastast Kultuuriministeeriumi meediaosakonna juhatajana. Praegu töötab teksti autor Tehnilise Järelvalve Ametis.

Loe ka meenutuste sarja eelmisi artikleid.
Esimses osas vaatas Sookruus tagasi 70- ja 80-ndate laulupidude kajastamises ajakirjanike tööle. Jätkuna avaldas Delfi eile jutustuse 1965nda aasta juhtumist, kui Nõukogude liidu riigijuht ja poliitik Anastas Mikojan oma tervituskõne ootamatu lõpu eest marulise publiku aplausi teenis.