Skinheadid, hip-hopparid, punkarid -- kes need veel on?

Eestis pole tekkinud oma noorsookultuure, nendib noorsoo sotsioloog Airi-Alina Allaste, lahates Eesti skinheadide liikumist. Kõik, mis leidub, on olemasolevate analoogide lahjendatud või modifitseeritud variant.

Võtkem näiteks Tartu, heade mõtete ja skinheadide linn. Laamendavad nahkpead otsivad vaenlast, rünnates parema puudumisel ettejäävaid tõmmumaid vahetusüliõpilasi, kes Eesti töölisklassi tõenäoliselt millegagi ei ohusta.

Samamoodi on Eestis kõverpeegliversioonid teistestki noorsoo subkultuuridest. USA valdavalt mustanahalisest ja seadusega pahuksis olevast hip-hopkultuurist oleks nagu negatiiv võetud, Eesti kõige pühendunumad hiphopparid-räpparid töötavad reklaamiagentuuris või teenivad leiba riigiametis. Hiphoppi kummardavad ka Lasnamäe ja teiste magalate lapsed, kelle arusaam nimetatud nähtusest piirdub teadmisega, et jalga tuleb tõmmata laiad püksid ja võtta endale mehine varjunimi. No ja siis veel fuck da police, eks ole.

Eesti Harley-mehed seevastu väidavad, et nemad on paid poisid ja vähe sellest, et nad paha ei tee, nad on isegi valmis politseinikke aitama. USA, Skandinaavia ja Venemaa rattajõukude imagoloogia ja ideoloogiaga säärane hoiak küll kokku ei käi (ja jumal tänatud!)

Eesti punkarite ühiskonnavastalisus oli tervitatav nõukogude ajal, taasiseseisvunud Eesti kodanline paratamatus on murdnud punkarite selgroo ja teinud enamikust neist kuldvasika kummardajad.

Eesti rokkarid on valdavalt tasased perekonnainimesed, kes flirdivad õrnalt rock`n`roll elustiiliga ainult plaadi promomiseks vajalikel üritustel.

Klubikultuur Eestis? Kui pole õieti klubisidki ja ürituste paljusus koosneb ühe-kahe tegija eestvedamisel toimuvast, kusjuures toimuva seosed muu maailma klubikultuuriga on paremal juhul ähmased.

Mujalt maailmast kopeeritud noorsookultuurid taanduvad Eestis pelgalt dresscode`i järgimiseks, mitte elustiiliks kui seesuguseks. Kas säärane mugandumine pole isegi ohtlikum, nagu näitab skinheadide valimatult väljundit otsiv viha?