Sirje Kingsepp: Esindusdemokraatia või asi!

Avalik arvamus on Eestis üldiselt seda meelt, et poliitikud on ühed vastikud valetajad, mõned erandid välja arvatud. Mäng on must, aga mustades mängudes on mehed alati kõvemad tegijad. See väljendub väga ilmekalt ka praegustes valimisnimekirjades.

Kui hakata piirkondade järgi vaatama, siis osaleb selles ebavõrdses võitluses kohaliku nimekirja esinumbritena erakordselt vähe naisi. Piirkonna esinumbrid saavad tavaliselt oma nimekirjas alati kõige rohkem hääli.

Vaatame üle kõik piirkonnad ja selle, kui palju meie parteid naisi usaldavad.
Põhja-Tallinn, Õismäe, Kristiine: esimene naine, nimekirjas kuues — Vilja Savisaar. Peale tema on veel kaks naist üksikkandidaadid.
Kesklinn, Pirita, Lasnamäe: seal olen kõigepealt ikka mina ise ja veel Keit Pentus ja Katrin Saks.
Mustamäe-Nõmme piirkonnas ainult Erika Salumäe.
Harju ja Raplamaal kandideerib ainult Siiri Oviir, kes töötab Brüsselis.
Saartel ja Läänemaal on Vasakpartei kandidaadiks pannud Marju Karini ja Vene erakond Jana Janseni.
Lääne-Virumaal on Kristiina Ojuland ja Kadi Pärnits.
Ida-Virumaal kandideerib Vasakparteist Svetlana Dorkina ja rohkem pole ühtegi naist.
Järva ja Viljandimaal on Vasakparteil Katrin Sepp ja peale tema ei ainsatki naist.
Jõgeva ja Tartumaal on Marika Tuus ning roheliste ainuke naissoost esinumber Dagmar Mattiisen. Ene Ergma IRL-ist (huvitav, kes tahtis poliitikast ära?), Konstitutsioonierakonnal Marjam Rannak ja Vene erakonnal Julia Maspanova. Vasakparteil Tulvet Noormägi. Jõgeva ja Tartumaa on Eestis kõige naiselikum piirkond.
Tartu linnas Laine Jänes ja sotsdemmidel Heljo Pikhof. Meil Malle Salupere.
Võru, Valga, Põlvas on ainult venelaste Lilia Veiss.
Ning viimasena Pärnu maakond, kus kandideerib Marianne Mikko, kes samuti töötab Brüsselis, ja Vene erakonnal Svetlana Dedova,Vasakparteid esindab Kristina Vilbaste.

Kui arvestada, et valimistest võtab osa 11 erakonda ja on 12 piirkonda, siis on esinumbrikohti 132. Naised hõivavad neist 24, mis teeb 18,2 protsenti. Peaaegu sama suur on meil ka praegu riigikogus tegutsevate naiste protsent. Väga maskuliinne seltskond. Üldjuhul kipubki paremerakondade nägu alati mehelikum olema.

Teine imelik trikk on veel, mis väikeste eranditega tõestab erakonna positsiooni vasak-paremskaalal. Avastasin selle siis, kui arvestasin, kui palju on erakondadel naisi juhtivorganistes (juhatus jne). Järjestus tuli täpselt, selline nagu peab, Vasakpartei kõige vasakpoolsem ja IRL kõige parempoolsem.

Vasakparteil on naiste protsent valimisnimekirjades 58 ja iseseisvuslastel pole mitte ühtegi naist. IRL-il on naisi 17 protsenti, Reformil 18. Rohelistel on rohkem naisi nimekirjades kui Keskerakonnal ja Rahvaliidul — 30%. Aga rohelistel on üldnimekirjas esimene naine alles kümnes, Keskerakonnal ja Rahvaliidul teine. Kõikide erakondade naiste keskmine protsent on 27, 2003. aastal oli see 21 protsenti. Ei ole vist vaja eraldi mainida, et Eestis on ainult üks valimiste üldnimekiri, mida juhib naine.

Milleks kogu see feministlik arvutus? Aga sellepärast, et meil peaks olema esindusdemokraatia. Tegelikult on Eestis naisi isegi pisut rohkem kui mehi, aga otsuste vastuvõtmisel nad ei osale. Olete töötanud firmas, kus enamuses on mehed? Kui naisi seltskonnas pole, muutavadki nad pisut hoolimatuks ja labaseks, sama valem toimib naistekollektiivides. Kui meil oleks riigikogus naisi enam-vähem sama palju kui mehi, oleks ka eetilisema poliitika lootust.