“Sirbi” asemele “Hiis ja regi”!

 (210)

Eestlastel on keskne, rahvuslik ja üleriigiline kultuurileht nimega “Sirp”, endise nimega “Sirp ja Vasar”. Kui Eesti vabanes kommunistliku vene orjusest, kadus Vasar tagant ära, kuid Sirp jäi. Kas oli see tollaste otsustajate hirm ja rumalus mis takistas leida head juhtivat märki pealkirjaks rahvuslikule kultuurilehele, koondamaks sisemisi ja välimisi jõudusid Eesti vabanemiseks ja eestluse edasikestmiseks?

Kas me suudaksime ette kujutada, et juudid loeksid vabatahtlikult ja rõõmsalt aastakümneid “Haakristi”-nimelist juudi kultuurilehte? Või näiteks “Kuusnurga”-nimeline araabia ajaleht? Kas araablased loeksid? Loomulikult mitte. Ainult eestlased suudavad olla nii tuimad, et isegi aru ei saa, mida loevad:

Hellad velled, meie reliikvia on vabadus! Orjuse ja ikke aeg on möödas! Aeg on üles ärgata ja selg sirgeks ajada, sest vabadus on käes ja me ei pea kartma vägivalda ja valu. Me võime vabalt rääkida oma keeles, mõelda vabalt oma mõtteid ja kasutada vabalt oma märke — kõike seda, mis on meile oluline.

Aga mis siis on päriselt meie oma, algne ja ürgne, mille kohta saaksime öelda, et see ongi eesti asi? Soomlased on andnud maailmale sõna “sauna”, saun oli vanadele ugrilastele püha, lausa saunakultus oli meil. Aga veel, kas on veel midagi jäänud, mida võiks uhkusega rahvusliku vaimsuse tippu asetada, kultuuriajalehe pealkirjaks panna ja selle sõna ka maailmale kinkida?

Vana Kalev ise, Kalevipoeg, vana kannel, torupill, saun, rehi, regi… Kalevipoeg ise oli kange mees, kuid tarkuseraamatu andis ta lapi targale Varrakule ära. Peab olema midagi, mis väljendaks seda tarkust, sügavat tarkust, millest tuulepäine Kalevipoeg kergekäeliselt ilma jäi. Seda muistset tarkust väljendab sõna “hiis”! Kuigi vanadele ugridele oli kõik ümbritsev püha, olid mõned kohad veelgi pühamad. Ja need kohad olid hiied, pühad metsad.

Hiis ehk austav suhtumine loodusesse seondub nii kauge minevikuga kui ka kaasaegse euroopaliku suhtumisega keskkonna kaitsesse. Tänapäeval on isegi eurooplased aru saanud sellest, mida mõistsid vanad ugrid, meie esivanemad, juba tuhandeid aastaid tagasi — mets on püha, loodus on püha, kõik on püha — ja Euroopa on nüüd ainus maailmajagu, kus metsade pindala suureneb.

Teine oluline märksõna on regi, regilaul. Me olime kunagi laulurahvas. Aga nüüd käime raha eest kuulamas, kuidas teised laval laulavad. Regi on ainulaadse viisi ja rütmiga ürgne ugri laul, millel on sügav vaimne tähendus — regi on püha side inimese ja tema enda olemuse vahel. Regi aeglane ja üksluine viis loob inimeses muutunud meeleseisundi, tervendab ja tõstab teadvuse kõrgemale tasandile, mis on aluseks rahule ja vaimsele arengule.

Leidkem need märgid ja tähendused, mis ei ole tähtsad ainult eestlusele, vaid ka kogu inimkonnale, ning sobiksid ka ühe väärika kultuurilehe päisesse. Pakun orjasirbi asemel pealkirjaks “Hiis ja regi”, väärtustamaks lisaks globaalsele linnastunud massikultuurile ka looduskaitset, psühholoogiat-filosoofiat, ning rohelist rahvuslikku ilmavaadet ja eestluse elujõudu.