Siram: Raha pole, aga muudkui ostma?

 (35)
Siram: Raha pole, aga muudkui ostma?
Erakogu

No mis imeasju võib oma postkastist teinekord leida! Oma viga muidugi, kui pole välja pannud silti, et ei soovi reklaami ja adressaadita saadetisi. Teinekord võib postikastist leida ka midagi lõbusat, näiteks postimüügikataloogid, mis asendavad suurepäraselt huumoriajakirja puudumist.

Aga väga sageli juhtub ka, et postikasti on pistetud midagi tõeliselt vihaleajavat, ja siinkohale ei pea ma silmas maksmist ootavaid arveid. Hiljuti toodi mingi veider roosa leht, mille kaanel on sajakroonisega lehvitav Reet Linna ja pealkiri „Kaubandus“. Alapealkiri väiksemas kirjas: „Ostes uuele tõusule!“

See on muidugi huvitav mõte, et inimesi tuleb tarbima julgustada. Tõepoolest, poed on üsna hirmsad kohad, umbes nagu hirmutuba lõbustuspargis, ega igaüks ei julgegi sinna sisse astuda. Siinkohal aitab kindlasti Äripäeva toimetust julgustav õlalepatsutus. Lisaks julgusele on ostlemiseks ka raha vaja. Kust seda saada, selle kohta infot ei jagata.

Üldiselt reklaame täis väljaandes leidub ka mõningaid artikleid. Need kõik üritavad lugejat veenda selles, et mida rohkem nad tarbivad, seda rikkamaks nad saavad. Tõesti tore lohutus, eriti äsja töötuksjäänutele, kes maadlevad võlakoormaga.

Iseenesest on muidugi tõsi, et kapitalism toitub tarbimisest, ja tõepoolest, kapitalistid saavad sellest kindlasti rikkamaks, kui inimesed rohkem kulutavad. Aga mismoodi see siis nüüd üksikisiku puhul peaks toimima – endal raha pole, aga lähed ikka poodi, et toetada Eesti majandust? Ostad midagi, aga mille eest? Peaks vist kiirlaenu võtma?

Üks põõsafilosoofist tuttav käis kunagi välja mõtte, et kuna meie ühiskond rajaneb tarbimisel, siis tuleks inimestele tarbimise eest palka maksta. Kui valitsuskoalitsioon suudaks selle meetme ellu viia, siis oleks muidugi probleem lahendatud ja kaubanduslik eufooria igati põhjendatud.

Et tühja pangakontoga kodanik liiga nukraks ei muutuks, on lehes ka meelelahutuslik osa – horoskoop. On ilmselge, et selle autor on püüdnud nalja teha, ja on sama selge, et tal puudub huumorimeel täielikult ning ta alahindab lugejat põhjalikult.

Väga imelik on see, et nii mitmedki avaliku elu tegelased, kes on siiamaani nagu enam-vähem normaalsete ja intelligentsete inimeste mulje jätnud, on oma näo ja naeratuse sellisele jaburale propagandalehele maha müünud. Mainitud kaanetüdrukule lisaks leiame lehest psühholoog Voldemar Kolga ning näitleja Tarvo Kralli, kes halvastimaskeeritud võltsentusiasmiga lugejaid tarbima julgustavad.

Miks nad seda teevad? Ei oska arvata, kindlasti neile maksti selle eest midagi, aga vaevalt et see katab tekkinud häbi. Või pole neil lihtsalt häbitunnet. Või ei saa nad lihtsalt aru, et igasuguse jama juurde oma nime ja nägu trükkida pole mõtet. Ei tea.

Või ehk on majanduskriis lihtsalt üks järjekordne meelelahutustööstuse osa? Tõepoolest, on ju loomulik, et kui tegelikkus pakub kohtutäiturite ning inkassofirmade kaudu aina erutavamaid elamusi, siis inimesi ei rahulda enam tõehetke pihtimused, naistevahetuse draamad ega unistuste printsesside kähmlused.

On igati loogiline samm võtta järgneva tõsielusarja kirjanduslikuks aluseks lihtsameelsete maksegraafikud ning pankrotimenetlused. Ja neil, kelle uksele võlausaldajad seni veel ei prõmmi, on võimalik meie esimeelejahutajate innustusel, kaubanduslike teadaannete ideoloogilisel juhtimisel, samasse olukorda sattuda ning nautida etendust täiel rinnal – ise selles osaledes. Kuuluvusvajadus on paratamatu ja selle puudumist aitab kindlasti leevendada kuulumine tarbijate hulka, ükskõik mis hinnaga.