“Kas sa eesti keelt räägid?” on esimene asi, mida sir Malcolm Bruce minult pärib. Ma vastan: “Natuke, ma saan hakkama. Aga sina?” Õnneks ta siiski ei räägi, kuid nagu ta mulle mainib, oskab eesti keelt tema vennapoeg, kes elab ja töötab Eestis. “Ta õpib võõrkeeli palju kiiremini kui mina!”. Oma vennapojalt Jamesilt ongi Sir Malcolmi Eesti-huvi välja kasvanud.

Nimelt on vennapoeg alati olnud huvitatud vappidest ja lippudest ning ühel kenal päeval märkas ta ühel Londoni hoonel lippu, mida ta varem polnud näinud. Nagu James teada sai, oli majas Eesti eksiilvalitsus Londonis ning peagi asus ta nende juurde vabatahtlikuna tööle. Hiljem õppis ta ülikoolis rahvusvahelisi suhteid, spetsialiseerudes Ida-Euroopale. Tänu tema “lobitööle” ongi ta onust saanud Eesti fänn.

Väljend “Ida-Euroopa” on oma aja ära elanud

“Mulle lihtsalt meeldib käia Eestis – Eestis, mitte Balti riikide tuuri lõpp-peatuses,” räägib Sir Malcolm. See viib mind kenasti mu Ida-Euroopa teemalise küsimuse juurde – on see väljend surnud või mitte? Tema vastus on ühene: “See väljend on täiesti iganenud. Ida-Euroopa kontseptsioon on poliitiliselt ja peaaegu ka kultuuriliselt surnud. See väljend toob silme ette pildid Nõukogude Liidu rõhumisest ja kannatustest ning ignoreerib Nõukogude okupatsiooni eelset demokraatlikku traditsiooni, mis eksisteeris nii Eestis, kui ka mujal.”

Siit edasi minnes küsin ma temalt, kuhu ta Eesti paigutaks, kui tema töö oleks Euroopa piirkondade nimetamine. “Eesti on selgelt Põhjamaa – tal on ühine ajalugu Soome, Rootsi ja Taaniga ning on tore, et Euroopa ja rahvusvaheline meedia hakkab lõppude lõpuks seda mõistma.”

Mõnda aega räägime Euroopa asjadest üldisemalt ja mind huvitab väga, mida Sir Malcolm arvab Euroopa vahistamismäärustest – kasutati ju seda määrust “põgenik” Anna-Maria Galojani püüdmiseks (ma pean siinkohal lisama, et viivitused tema kohtuasja lõpule viimiseks on põhjustatud Tallinnast, mitte Londonist). “Nende [vahistamismääruste] küsimust tuleb kindlasti arutada, kuid neid ei tuleks kaotada. Ma usun, et on oluline, et me saaks tõsiseid kurjategijaid tabada – nende all ma mõtlen pedofiile, terroriste, mõrvareid, vägistajaid ja selliseid. Ma olen muidugi kuulnud kuulujutte, nagu esitataks ka valesüüdistusi. Võibolla peaksime me välistama kergemad rikkumised ja latti veidi tõstma, kuid ma rõhutan, et nende küsimust tuleb arutada, kuid neist ei tuleks loobuda.”

Uurin Sir Malcolmilt, milline on tema seisukoht Briti siseminister Theresa May hiljutiste kommentaaride osas ajalehes The Observer, mille järgi tuleb Suurbritannias elavate “ELi kodanike sotsiaaltoetustele seada uusi piiranguid” ja ta vastus on samamoodi ühene. “Kõikidel kodanikel on õigus muretseda immigratsiooni ja selle tagajärgede üle. Kuid mul pole kahtlustki, et enamus siinseid immigrante, kes on pärit nii EList kui ka mujalt, on positiivse mõjuga. Ja loomulikult, me ei taha öelda inimestele, et “kõik, sinu toetustega on lõpp”. Kuid kui keegi on saanud toetusi kümme aastat, siis me peaks nendega töötama, mõistmaks, kas nad on võimelised tööd tegema ja vähendama nende sõltuvust toetustest. Mitte meie majanduskliima ja defitsiidi vähendamise jaoks, vaid sellepärast, et see tõstab nende endi elukvaliteeti.”

Konkurentsivõimeline majandus ja e-maine

“Aga ma pean märkima,” jätkab ta, “et see on koalitsioonipoliitika. Ainult seepärast, et Theresa May ütleb X ja Nick Clegg (Liberaaldemokraatide juht, asepeaminister) ütleb Y, siis see ei tähenda, et jutul on lõpp. Meil on põhjalik debattide süsteem, nii koalitsioonis endas kui ka iga partei sees. See kehtib kõigi koalitsioonivalitsuste kohta, sealhulgas ka Eestis, seega me peame selgelt ütlema, mis on ja mis pole valitsuse ametlik poliitika.”

Hoolimata huvitavast vestlusest pean ma teema viima tagasi Eesti juurde, seega enesestmõistetavalt küsin Sir Malcolmilt küberkaitse kohta. “Aa, jaa, sellest me räägime tihti julgeolekustrateegia komisjonis, kuhu ma kuulun,” ütleb ta. “Kuna Eesti on pidanud võitlema tõelise küberrünnakuga oma riikliku infrastruktuuri vastu, on neil palju tehnilist ja praktilist kogemust jagada.”

Küsin järgmiseks, mida toob tulevik. “Hmm, noh, seda on mul kui Eestis mitte elaval inimesel raske öelda. Kuid Eestil on Euroopale palju anda, majanduslikult, poliitiliselt ja kultuuriliselt. Eesti peab säilitama konkurentsivõimelist majandust ja “e-mainet”, need on hädavajalikud investoritele meeldimiseks.”

“Ehk kõige rohkem peab Eesti jätkama oma kaalu kasvatamist rahvusvaheliselt,” paneb Sir Malcolm ette. “Mäletan üht vestlust ühe eestlasega, kes ütles mulle, et kui Venemaa peaks otsustama neid rünnata, siis ei suudaks nad enesekaitseks sõjaliselt mitte midagi teha. Seepärast peab Eesti panustama rahvusvahelisse üldsusesse, et saada vastu seda jagatud kaitset, mida pakutakse, lisaks muudele aspektidele. Ma arvan, et EL, NATO ja eurotsooni liikmelisus on selle strateegia võtmekomponendid. Eesti on näidanud, et on valmis saatma sõdureid lahingusse [näiteks Afghanistanis] ja tal on palju kogemusi, mida jagada.”

Ja siis kõlab kell, mis kutsub saadikuid hääletama ning selle noodiga me lõpetame.