Sinilille ja kullerkuppu võiks ikka teada…
Miks ei tunne lapsed ei linnulaulu ega kõige tavalisemaid taimi?
Ma ei usu, et põhjuseks on kaugenemine loodusest, pigem on küsimus õpetamises. Kõige olulisem on teada, mida tahame õpetada. Kas tahame, et õpilane mõistaks ümbritsevat maailma ning tunneks puid, linde ja kalu? Või on olulisem teada, millel elu püsib, tunda selliseid protsesse nagu hingamine, paljunemine jne?
Bioloogiat hakatakse õppima 7. klassis, kuid seal ei räägita liikidest, pigem nähtustest ja protsessidest. Tagajärg on, et õpilased ei tea enam, milline lind laulab või milline konn häälitseb. Laps teab mehhanisme, mis panevad loomad-linnud häälitsema, aga ei tunne neid looduses ära.
Mida arvate loodusainete uuest õppekavast?
See muudab meid elukaugemaks — lapsed oskavad uurida ja võrrelda, aga ei tea enam, keda nad uurivad. Liigiõpetus on jäänud üksnes 5.–6. klassi. Ainekava peaks olema ehitatud üles nii, nagu on tekkinud ja arenenud elusloodus — lihtsamalt keerulise suunas, vetikatest kuni eluni meres jne. Praeguses kavas ei saa evolutsioonist piisavalt selget pilti.
Ehk on probleemiks ka see, et lapsed on järjest linnastunud ning loodus jääb paratamatult kaugeks?
Küsimus ei ole linnastumises, vaid õpetamises. Üks maal elav bioloog rääkis mulle kunagi, kuidas ta palus maakooli õpilastel koguda ja kuivatada noori kaselehti. Talle toodi aga kottide viisi haavalehti. See, et ka reaalkooli õpilane ei tunne sinilille ega kullerkuppu, on kahjuks loomulik. Seepärast ongi oluline käia õppekäikudel, korrata ja õpetada. Ühekordsest nimetamisest on vähe…
Kus õppekäike teete? Kas ainult Tallinnas või ka kaugemal?
Hiljuti käisime kuuendate klassidega Lembitu tänava pargis, uurisime puid ja samblikke. Sel nädalal on meil ornitoloog Peep Veedla juhtimisel ja Tallinna keskkonnaameti toetusel taas linnulaulu kuulamise tund Harju mäel ja Hirvepargis.
RMK ja loodusmajad pakuvad palju programme, kuid õpetajalt nõuab see suurt tööd ja organiseerimist. Sügisel käisime Silma õpikojas Haapsalu lähedal ning kaks korda Matsalu looduspargis — väga toredad inimesed ja sisukad programmid. Teeme ise õppepäevi Harku õpperajal, õpilased mõõdavad ja määravad taimi. Keskkonnaameti initsiatiivil alustasime Aegna saarel uuringut „Kas laevaliiklus muudab Aegna rannajoont?”. Muide, tänavu pääses üleriigilise teadustööde konkursi teise vooru 21 tööd, neist tervelt seitse olid reaalkooli õpilaste omad.
Õpetajad on kurtnud, et õppevahenditega on lood viletsad, et õpetaja peab imetabastest asjadest leiutama katsevahendeid ja koostama töölehti…
Tallinn finantseeris eelmisel aastal päris korraliku summaga loodusõpetuse tunni jaoks vajaliku ostmist. Saime kõik, mis suutsime kiiruga kirja panna — tilgepudelitest mikroskoopideni, logaritest muude seadmeteni. Paar aastat tagasi said taolise rahasüsti füüsikud. Mina küll ei saa kurta, et vahendeid ei ole, probleem on pigem õpetajas endas, kes ei suuda kõiki vahendeid kasutada. Aparaatide kasutamiseks valmistumine võtab aega, oleks hea, kui õpetajal oleks laborant, kes aitaks tundi ette valmistada.
Kui head on õpikud?
Nii õpikud kui ka töövihikud on läinud aina paremaks. Avita uue õppekomplekti juures on ka DVD, see on õpetajale väga vajalik. Osa kolleege ütleb, et ei õpeta õpiku järgi ega tea isegi, mis õpikus on. Eks iga õpetaja annab ainet omamoodi. Õpikut ei pea ümber jutustama, aga õpilasele tuleb anda siis võimalus õpitut kinnistada.
Mis on bioloogia kui väga faktitiheda aine õpetamisel kõige raskem? See aine vist palju filosofeerimisvõimalust ei jäta?
Mulle just meeldiks, kui õpilased filosofeeriksid. Faktid on muidugi olulised, õpilane peab ikka teadma üldisi eristamistunnuseid — et ämblik on kaheksa jalaga ja putukas kuuega. Huvitav, et mingid loomarühmad või faktid jäävad inimestele eluks ajaks meelde. Kui hakkan rääkima täiskasvanutega, et mida nad mäletavad kooli zooloogiakursusest, nimetatakse kõigepealt amööbi, kinglooma ja silmviburlast. Neile kolmele pole koolis rohkem tähelepanu pööratud kui teistele, aga millegipärast teatakse just neid. Teost või vihmaussist teatakse tunduvalt vähem. Tähtis on näha asjade põhjuseid, omada laia silmaringi, osata näha maailma laiemalt.
Mis on õpetaja kõige suurem probleem?
Kardan, et päris mitmes Tallinna koolis on detsembris jagatud 34 mikroskoopi ja töövahendite komplektid senini kastides. Õpetajatel on muidugi suur koormus, aga osal jätab ka suhtumine soovida. Meil reaalkoolis tuleb õnneks eesti keele õpetaja või klassijuhataja hea meelega nii linnulaulu kuulama kui ka lastega koos loodusradadele. Olen rahul.
