Vanaduse vääramatu loomuse tõttu üllatab mind sageli toon, mida vanainimestest kõneldes kasutatakse. Kui elanikkonna vananemisest kirjutab ajalehes majandusteadlane, siis räägib ta pensionäridest nagu raskest koormast, mis rõhub riigi rahakotti – need inimesed on justkui ebameeldiv, lahendamist vajav probleem, millega tegeldakse vastu tahtmist, vastik paratamatus, aga ega humanistlikke väärtusi deklareerivas riigis saa keegi ometi otse välja ütelda, et kõigile oleks parem, kui neid äraväsinud muidusööjaid olemas ei olekski.

Ebasiiras kaastunne

Teine sageli tarvitatav toon on üleolevalt kaasa tundev. Ent see kaastunne ei ole sageli siiras, sest paari-kolmekümneaastane inimene suudab haruharva end vanana ette kujutada. Mõistmine, et isegi mina jään kunagi vanaks ja suren ära, hakkab enamasti tasapisi sugenema neljakümnenda eluaasta paiku. Vahel tekitab see ülisuurt sisemist protesti ja tõsiasjade eitamist. Teinekord on isegi väga vanal inimesel raske leppida kõige siinse mahajätmise mõttega. Siinpoolne elu võib olla küll viimane hädaorg, aga vähemasti on ta tuttav – teisel pool ootab ent tundmatu, ja see hirmutab.

Vaadatagu vaid neid pilte, mida ajakirjanduses pensionäridest kõnelevate lugude juures avaldatakse. Kulunud barett ja päevinäinud turukott. Viledapoolne second hand’i mantel või kulunud jope, ühelt küljelt pikem kui teiselt poolt. Suures plaanis soonilised käed ja jalad, lääpatallatud saapad või kingad, väljaveninud sukad või lontis püksid. Hammasteta suu ja küüruvajunud selg. Neid pilte vaadates on ilmne, et Eesti riigis vanaks saada on tõeline rist ja viletsus. Veab sellel, kel on tegusamat sorti vanaema või vanaisa, on või tädi, kes säärasele stereotüübile ei vasta.

Suurperede aeg on möödas

Õnneks on just viimasel ajal märgata kolmandat tooni: mõistvat, rahulikku, tasakaalukat. Professor Raul Kiivet (PM 17.01) ja südametohter Rein Vahisalu (PM 08.01) on suutnud vanurite „probleemi” laiale publikule vahendada ilma liigsete emotsioonideta, aga ometi empaatiliselt. Pikema aja jooksul on seda empaatilist asjalikkust peaaegu ainsana esindanud Kai Saks. Nende kirjutajate sõnum on väga lihtne: vana inimene on inimene. Ta on nagu mina ja sina. Väga raskesti jõuab pärale selle lihtsa sõnumi teine, otsesõnu väljaütlemata pool: me kõik oleme kord vanad ja võib-olla ka väetid. Vältimatult.

Empaatilised kirjutajad teavad, millest vanal inimesel kõige rohkem puudus on. Teisest inimesest, kellega rääkida. Kellestki, kes aitaks hakkama saada mõne asjaga, mis noorele lihtne, aga vanale keeruline. Ometi ei süüdista keegi neist tänaste vanainimeste lapsi, sest kõik teavad, et suurperede aeg Euroopas on möödas ja vaevalt enam kunagi tagasi tuleb. Ei hakka mitu põlvkonda uuesti ühe katuse all elama. Küllap saadetakse needki vanaemad ja vanaisad, kes pigem ise hoolt vajavad kui lapselapsi hoiavad, majanduskriisi lõppedes professionaalsete hooldajate käe alla tagasi, kui rahakott taas vähegi lubab.

Vaata teda nagu iseennast

Vahel mõtlen, milles seisneb nende tänaste keskealiste kindlus, kes deklareerivad, et nende pensionisambaks on lapsed. Miks nad ikkagi usuvad nii kindlalt laste ja lastelaste garanteeritud hoolesse, kui nad kord vanad on ja enam tööd teha ei jaksa? Võib-olla on see pigem soovkujutelm ja ettekujutus, kuidas asjad peaksid olema. Viitamine minevikule, mida tegelikult kuigi hästi ei tunta või ei mäletata. Tuleviku sõnastamine ja soovimine, ehkki isegi parim hoolitsus oma vanemate eest ei taga kellelegi, et sama talle endale eluõhtul osaks saab.

Kui hästi järele mõtleme, peaksime ilmselt tunnistama, et vastus küsimusele „Millal maksan memme vaeva?” on enamasti „Mitte kunagi”. Väga harva on lapsel vanale emale-isale võimalust või tahtmist anda seda, mida nad tõesti vajavad. See ongi raske, sest ennast nende olukorda ette kujutada on enamasti keeruline. Inimene kipub ikka elama nii, nagu elaks ta igavesti, nagu vanadust ja surma ei olekski. Mõte, et vanaduseks ja surmaks tuleks kuidagi ka valmistuda ja võib-olla on see üleüldse üks tähtsamaid asju siin elus, ei ole just igapäevane.

Vaevalt hakatakse lähemas tulevikus meie mail jagama vanakssaamise ja suremise õpetust. Teadmatus ja hirmud neis vältimatult elu juurde kuuluvates nähtustes on suured. Võib-olla aitaks neist aegapidi üle saada ka see, kui hakkame vanu inimesi tasapisi teadlikult harjutades vaatama teistsuguse pilguga – mitte nagu koormat või kohustust, vaid nagu... iseennast. Mõne- või paarikümne aasta pärast. Ükski pole ju igavesti nooreks jäänud ja suremisest pääsenud.