Selles valguses olnuks tõeline uudis see, kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar oleks toetanud Kiievi uut võimu. Kremli "kaikameeste" retoorika kordamine kinnitas seda, mida me niigi teame, ning andis võimaluse habemega vastasseisu üles soojendada.

IRLi esimees ja kaitseminister Urmas Reinsalu arvas esmaspäeval, et peaminister Andrus Ansip peaks oma tagasiastumisplaaniga ootama. Teisipäeval soovitas IRLi Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam presidendil Ansipi tagasiastumise avaldust mitte rahuldada. Mõlemad põhjendasid seisukohta Ukraina kriisist tuleneva julgeolekuriskiga.

Ansip ja Ilves neid kuulda ei võtnud ja tegid õigesti. Valitsusvahetus võimuvaakumit ei tekita, kuna vana valitsus jääb paika uue kinnitamiseni. Kuigi Ukraina kriis mõjutab julgeolekut kogu regioonis, tuleb nõustuda välisminister Urmas Paetiga, kes ka kolmapäeval riigikogus esinedes kinnitas, et "Eestis täna otsest julgeolekuriski ei ole".

Võime siiski mõttemänguna läbi vaagida võimaliku Vene provokatsiooni Eesti vastu. Ukraina kriis, aga ka 2008. aasta Vene invasioon Gruusiasse, on kantud "kaasmaalaste kaitsmise" retoorikast. (Kreml kaitseb kõigi venelaste õigusi, aga mitte nende, kes Venemaal elavad.)

Eestis pole tänasel päeval kriitilist massi vihaseid venelasi, kes Kremlilt kaitset ootavad. Samuti tagab Eestis elamine kõigile piisavalt  majanduslikke, õiguslikke ja sotsiaalseid garantiisid ning turvatunnet. Jääb poliitiline risk, kuid valitsusvahetus on siin pigem positiivne samm.

Sõbralik õlapatsutus Putinile Sotši olümpiamängude avatseremoonial osalemisel ei vähendanud Ansipi ebapopulaarsust venekeelse elanikkonna seas. Pronkssõduri eemaldamisel tehtud vigu pole andeks antud. Ansipi taandumine, aga ka võimalik IRLi vahetamine sotsiaaldemokraatide vastu, võiks aidata ületada erimeelsusi kogukondade vahel ja seeläbi vähendada julgeolekuriski. Valitsusvahetus on risk IRLi, mitte Eesti jaoks.

Selles suhtes oli Keskerakonna esimehe avaldus teistele parlamendierakondadele kingituseks . Lihtne oli seda rünnata, koht kätte näidata. Kindlasti on Kremli hääletoruks olemine Savisaare läbimõeldud valik. Ka eestikeelses sotsiaalmeedias leidub piisavalt aktiiviste, kes peamiselt Vene propagandamasina toodetud sõnumeid levitavad ning nüüd on neil lõpuks poliitik, kes neid esindab.

Muide, sarnast taktikat kasutas Savisaar kümme aastat tagasi, kui hakkas esindama Euroopa Liiduga liitumise vastaseid. See võis parteile tuua uusi lojaalseid valijaid, kuid viis ka mõtlevaid päid. Mõistlik osa Keskfraktsiooni liikmeid otsustas parteist lahkuda ja sama võib juhtuda ka nüüd.

Kuus keskfraktsiooni liiget, Olga Sõtnik, Aivar Riisalu, Jüri Ratas, Mailis Reps, Enn Eesmaa ja Kadri Simson, kirjutasid alla riigikogu Ukraina-teemalise avaldusele ning on väljendanud Savisaarest erinevat seisukohta. Kui see ei ole lihtsalt kaval PR-võte, peaksid nad nõudma Keskerakonna ametliku seisukoha muutmist.

Selge see, et Ukraina kriisi kasutamine sisepoliitilises arveteõiendamises ja selle rakendamine valimisvankri ette ei aita mitte kuidagi julgeolekukriisi lahendamisele kaasa. Aga eks oligi naiivne loota, et välis- ja julgeolekupoliitika suudetakse hoida parteipoliitikast kõrgemal.