Silver Meikar: Surmanuhtluse taaskehtestamine ei vähendaks kuritegevust
Surmanuhtlus on ettekavatsetud ja külmavereline inimese tapmine riigi poolt ning seega inimõiguste põhimõtete äärmiselt räige rikkumine. Kurjategija teise ilma saatmine ei too ohvrit sealt tagasi ja õigluse tagamise asemel õigustaks see tapmist.
Teaduslikud uuringud ei ole tõestanud, et surmanuhtlus aitaks võidelda kuritegevuse vastu efektiivsemalt kui teised karistused, näiteks eluaegne vanglakaristus. Ekslik on ka arvamus, et surmanuhtlus on vajalik selleks, et kinni võetud isik enam kuritegusid ellu ei saaks viia. Tema arreteerimine tähendab juba, et ta on ühiskonnast eraldatud ning riigi ülesanne on teda elu paratamatu lõpuni trellide taga hoida.
Ei tasu unustada ka inimlikku faktorit. Teame ju juhuseid, kus ka meie kodanikud on vangi mõistetud kas fabritseerid tõendite või inimliku eksimuse tõttu. Surmanuhtluse Infokeskuse andmetel on Ameerika Ühendriikides alates 1973. aastast hukatud vähemalt 130 inimest, kelle süütust on olnud hiljem võimalik tõestada.
Kes usaldaks Valgevene kohtusüsteemi?
Kuid kes meist usaldaks Valgevene või Hiina Rahvavabariigi kohtusüsteemi? Ainus, mis nendes riikides on kindel, on see, et vajadusel saab süüdi (ka surma) mõista igaühe. Põhimõte, et „näidake mulle inimest ja mina leian sobiva paragrahvi“ kehtib siiani paljudes ebademokraatlikes riikides.
Kuigi Euroopas on vaid üks riik – Valgevene - mis jätkuvalt inimesi tapalavale saadab, „elab“ teistes maailmajagudes surmanuhtlus jõudsalt. 27. märtsil avaldatud Amnesty Internationali raport väidab, et 2011. aastal näitas hukatute arv tõusutrendi.
Tõsi ta on, et surmanuhtlust viidi täide 2011. aastal 20 riigis, kuigi seaduslik võimalus on laialdaselt levinud. Surmanuhtlus on kaotatud vähem kui pooltes maailma ligi kahesajast riigist.
Jättes Hiina Rahvavabariigi poolt müstiliselt suure hukatute arvu statistikast välja, viidi ülejäänud 19. riigis surmaotsus täide vähemalt 676 juhul. Dui Hua Fondi hinnangul tapeti 2005. aastal Hiinas 10000 inimest, 2007. aastal 5-6 tuhat. Täpselt arvu pole teada, kuid ka Amnesty hindab seda neljakohalise arvuga.
USAs on surmanuhtlus alles
Ameerika Ühendriigid on ainuke Läänemaailma kuuluv riik, kus siiani inimesi kohtupingist elektritoolile saadetakse, kuid avalik arvamus toetaks selle taaskehtestamist ka mitmetes teistes riikides. Pärast üheksa-aastase Varvara Ivanova jõhkrat mõrva suurenes nende arv kindlasti ka Eestis.
Kuriteo toimepanija peab olema oma elu lõpuni vabast ühiskonnast eraldatud, kuid tema hukkamise nõudmine ei too süütut last tagasi, suurenda turvalisust ega pakuõiglust. Kui me ei soovi muutuda mõrtsukate sarnaseks, ei tohi me lubada riiklikku tapmist. Seda enam, et 2007. aastal Lissabonis vastu võetud Euroopa Liidu Põhiõiguste harta artikkel 1 sätestab:
1. Igaühel on õigus elule.
2. Kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.
(Autor on Inimõiguste Instituudi nõunik.)
