Ukraina, Venemaa, USA ja Euroopa Liidu esindajate vahel eelmisel neljapäeval saavutatud kokkulepe suutis tagada rahulikumat hingamist vaid kaheks päevaks. Pühapäeval Slovjanskis toimunud tulevahetus pingestas märgatavalt olukorda Ida-Ukrainas ning seab kahtluse alla poliitilise lahenduse võimalikkuse.
Saime vaevalt sõiduautost maha astuda, kui juba piiras meid paarkümmend agressiivset kaevanduslinna Lisišanski elanikku. "Me ei taha siia linna mingeid Parema Sektori või separatistide huligaane," teatas olukorda rahustama saabunud miilits pärast meie dokumentide kontrollimist.
Olime tulnud vaatama, kas eelmisel päeval Luganskis maha hõigatud üleskutse esmaspäeval igas piirkonna linnas kell 10:00 rahvakoosolekud korraldada ja sealt kella kaheks oblasti pealinna delegaadid saata, ka kuulda võeti. Vähemalt Lisišanskis suutsime ise kõige suurema kogunemise korraldada.
Mõneti tuleb kohalike agressiivsust vooraste vastu mõista. Iga päev võib vaadata vene telekanalitest uudiseid, kuidas Ida-Ukrainasse saabuvad kõrilõikajad Läänest. Kes see ikka tahab oma kodulinna uut Slovjanskit.
Täit selgust sellest, mis ülestõusmispühade varahommikul Slovjanskis toimus, pole siiani. Teada on nii palju, et Vene propagandakanalite edastatud info oli vale, kuid nad saavutasid siiski soovitud eesmärgi. Paralleelselt sellega, kuidas Moskva süüdistab Kiievit Genfi leppe rikkumises, pingestub olukord Ida-Ukraina linnades üha enam.
Pärast tavapärast Kiievi võimu nimetamist fašistlikuks huntaks ja sõimu Lääne-Euroopa aadressil, saime mitme Lisišanski kohalikuga ka mõistlikult asju arutada. Mulje on sama, mis teistel sarnastel kohtumistel. Tavaliste inimeste põhimure on esmalt seotud sotsiaalmajanduslike probleemidega, seejärel identiteediga ning vene keele staatusega.
Neid inimesi kasutatakse lihtsalt ära ja seda on kogu aeg tehtud. Oligarhid on neile maksnud ebaõiglast palka, poliitikud on neile valetanud ja meedia on nendega manipuleerinud. Nad on põhjusega masenduses ja ilma tulevikuperspektiivita. Piirkonnas on mitmed tehased suletud, teised kannatavad ebastabiilse olukorra tõttu. Tööpuudus kasvab, vaesus suureneb. Inimesed on kaotamas ka seda viimast vähest, mis neil alles on jäänud.
„Turistid" ja „rohelised mehikesed"
Donetski, Luganski ja mitme väiksema linna külastamisel pole ma "rohelisi mehikesi" (loe: vene sõdureid) ega „turiste" (loe: Venemaalt sisse toodud mässajaid) isiklikult kohanud. Muidugi on nad siin olemas - seda kinnitavad kohalikud ja sellele võib leida ka hulgaliselt tõestusmaterjali uurivast ajakirjandusest. Kuid tänavapildist koristati nad pärast edukaid operatsioone ära ja edasine väline tegevus anti venemeelsetele gruppidele.
Tänaseks moodustavad Ida-Ukrainas peamise löögirusika kriminaalidest, endistest eriüksuse Berkuti liikmetest, oligarhidest ja Regioonide Partei (endistest) poliitikutest koosnevad grupeeringud. Nende jaoks ei ole uus võim Kiievis mitte ainult võõras, vaid ka oht heaolule. Kremlil on neid lihtne enda huvides ära kasutada, sest suuresti saavad nad oma positsiooni säilitamisel loota vaid idanaabri toetusele.
Samas konkureerivad need grupeeringud omavahel ning neil pole ka ühtset nägemust, kuidas kõige paremini piirkonna üle kontroll säilitada. Mõned soovivad seda läbi suurema autonoomia Ukraina koosseisus, teised ihkavad Venemaa alla ja kolmandad soovivad näidata oma võimu, et saada uue valitsusega sobiv kokkulepe.
Omavaheline võimuvõitlus avaldub vahel kõige absurdsemal moel, mida kogesime Luganskisse tagasi jõudes. Ilmselt ei saatnud oblasti linnadest delegaatide leidmist edu ja seetõttu otsiti neid umbes 2500 osalisega miitingul. Okupeeritud SBU hoonet kaitsva barrikaadi ette oli üles pandud laud, kus kaks tädi pani kirja isikuid, kes enda väitel esindasid mõnda linna või küla.
Kui üks aktiivne venemeelne avastas, et teda polnud delegaatide sekka määratud ning teda rahvavalitsuse moodustamise koosolekule ei lubata, kutsus ta kokku oma viiekümne pealise laigulises mundrites ja hästi organiseeritud omakaitseüksuse ja ründas SBU hoonet. Sportlikud mehed hüppasid barrikaadidele, üks neis haaras ruupori ja nõudis delegaadi registreerimist.
Janukovõtš või uus võim Kiievis?
Pärast mõneminutilist kaklust otsustasid ürituse korraldajad hullema ära hoidmiseks delegaadi hoonesse lubada. Omavahelise võimuvõitluse jäämäe veepealset osa lähedalt filminud mitte Vene meedia esindajatelt hakati aga kaameraid ära korjama (läbi ime sain enda oma kiiresti tagasi nii, et ei pidanud isegi materjali maha kustutama).
Vähem kui kilomeeter eemal algas samal ajal pisike ukrainameelsete kogunemine. Umbes sadat sini-kollaste lippudega meeleavaldajat kaitses võimalike rünnakute eest kakskümmend miilitsat. Kuigi ukrainameelsel meeleavaldusel osalenud inimesi ähvardas tõsine oht, võis seal rahulikult filmida, isegi pressikaarti ei küsitud.
Luganski linnapildis lehvivad valitsushoonetel jätkuvalt Ukraina lipud, samuti nägin neid lehvimas mitmete autode raadioantennide küljes või rippumas üle rõduääre. Ida-Ukraina pole Krimm, siin on oluliselt rohkem neid, kes julgevad oma soovimatust separatistidega kooris laulda avalikult välja näidata.
Siiski langeb Ida-Ukrainas iga propagandaseeme viljakale pinnasele. Usk, et vaid Venemaa abiga on võimalik siinsete elanike heaolu tõsta ja nende turvalisust tagada, on saanud valdavaks.
Pingete üles kruvimine on selgelt Kremli huvi, sest seadusetus ja konfliktid võimaldavad "oma poolele" tuua kõhklejad ning vaigistada vastased. Kiievil lihtsaid lahendusi pole, kuid esimese asjana võiksid nad oluliselt rohkem Ida-Ukrainas kohal käia ja tavaliste kohalike inimestega vestelda. Ilma dialoogita pole rahumeelne poliitiline lahendus võimalik.
Endine Ukraina president Viktor Janukovõtš oli Ida-Ukrainas vähemalt oma, kuigi olen tema suhtes kuulnud peamiselt negatiivseid hinnanguid. Kes nimetab teda reeturiks, kes argpüksiks. Aga Ida-Ukraina kohalike hinnangul on tema ikkagi parem, kui see uus võim seal Kiievis...
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
