Silver Meikar: Lindeni ees vabandada?

 (119)
Silver Meikar
Postimees/Scanpix

Eesti parim välispoliitikaekspert ja hea kolleeg väliskomisjonis Marko Mihkelson on hakanud vastuvoolu ujuma: uute loosungite ütlemise asemel varem väljaöeldut põhjendama ning ka oma blogi sissekandeid ümber tõlgendama. Sõnasõjas on loobitud kahtlaseid süüdistuspomme rohkemgi ja hädasti oleks vaja, et ka teised meediasärast keema läinud kolleegid järgiksid tema eeskuju ning täpsustaksid oma seisukohti.

Lindeni ärihuvidest Moskva suunal olen ma ka varem kuulnud, paar korda on see läbi käinud välisasjadega tegelevate komisjonide istungitelt või olnud teemaks vabal ajal. On räägitud ka tema väidetavast pojast , kes seal nööre sikutab, on räägitud kaugematest sugulastest ja variisikutest. Ning ka huvitavast juhtumist vene tollis. Piisavaid tõendusmaterjale pole näidatud ja kahjuks ei näidanud neid ka Mihkelson.

Just sellepärast on küsitav, kas eilse pressikonverentsi kokkukutsumine (et tõestada võimalikku väidet Lindeni võimalikust seotusest võimaliku vene äriga) oli ikka vajalik. Ajakirjanduses on ju tavaks, et vale/eksitus/jne lükatakse ümber samas kohas, kus see esitati, Mihkelsoni puhul siis tema blogis. Selle sage külaline van der Linden oleks sealt selgitused kenasti kätte saanud ning kommentaaridesse lisanud: Thank you, dear Marko.

Pressikonverentsil esitleti tähtsa tõendina Lindeni Vladimiri oblasti tehnopargi nurgakivi tseremoonial peetud kõnet. Selle videomeenutuse võti peitus lõigukeses, kus ENPA president siiralt ja selgelt teatab: “Ma võin teile kinnitada, et tunnen isiklikult vastutust selle piirkonna ja selle projekti ees!” Sherlockholmesilikult kavalalt lahendati mõistatus ja leiti süü.

Suhteliselt hiljuti rääkis näiteks üks Georgiat külastanud kolleeg väliskomisjonis: “Mišaga kohtumisel andsin talle üle paari Eesti ettevõtja projektid ja omapoolsed soovitused.” Mis saab halba olla selles, kui sõbralikke riigipäid ja sõbralikke ärisõpru kokku viiakse? Kuid kui peame Lindenit kallutatud jõuks, siis kas peaksime ka antud persooni välispoliitilistesse seisukohtadesse suhtuma reservatsiooniga?

Eestile on kombeks, et kui arvamus ühtib peavoolu seisukohaga, ei hakka keegi kahtlema huvide konfliktis. Kui aga keegi julgeb minna vastuollu üldiste seisukohtadega, või veel hullem, tõstatab mõne Eesti probleemi, hakkame me paaniliselt otsima vigu, kallutatud jõude või “tõelist” süüdlast.

Ma tõesti ei imestaks, kui Lindenil oleksid idas tõsised ärihuvid, kuid ründajate esitatud materjalide põhjal ma teda süüdistada küll ei julgeks. Kui tähtsatel ametikohtadel süüdistajad paremaid tõendeid ei esita, on nad astunud nii suure hoo ja hurraaga solgiämbrisse, et lisaks van der Lindeni mainele saab paraja hoobi ka Eesti usaldusväärsus. Euroopa kultuurile on kombeks vabandamine ja ma loodan, et eksinud pool teeb seda selgelt ja suure meediakäraga.