Siiri Sisask: Sallivusest ja sallimatusest
Seda artiklit ei avaldanud ükski suurem portaal ega üleriigiline ajaleht. Sellest on kahju, sest artikkel rääkis võimalustest meie maaelu arendada, mitte vähimalgi määral polnud seal juttu sallimatusest.
Samal ajal oli ruumi Delfil avaldada, kuidas Urmas Reinsalu teisi Riigikokku kandideerivaid inimesi ahvideks sõimas. Muuseas, just Urmas Reinsalu oli see inimene, kes Põhiseaduskomisjoni esimehena praegu kehtiva vastuolulise valimisseaduse eestvedajaks oli, ise täielikult teadlik olles, et seadus sellisel kujul vastuvõetuna paljuski ebademokraatlik on. Kas niisugune, kõrge ametniku suhtumine ja vastutustunde puudumine ka just nimelt meie rahva suhtes sallimatust näita, rääkimata taolistest ennastimetlevatest väljaütlemistest?
Kust jookseb piir sallimatuse ja sallivuse vahel? Kas saab nimetada sallivuseks seda, et eesti ajakirjandus tavapäraselt just sallimatust uudiste künniste ületajaks peab? Paljudel puhkudel ju meedia ongi see, kes nn madala poliitilise kultuuri eestvedamisega tegeleb, sageli tegelikke fakte eirates sallimatust külvab, sest hinnagud ei ole tihtipeale adekvaatsed, pigemini üleolevad, järelmõnitavad, pinnapealsed ja järelikult ka vastutustundetud. Kõige lähem ja ka mõneski mõttes mulle isiklikum, mis praegu meelde tuleb, on see õnnetu üksikkandidaatide saade ETV-s, mida oli keeruline läbi viia nii tegijatel kui saates osalenutel.
Päev hiljem sai rahvas kõikjalt suurelt lugeda, kuivõrd mõttetud üksikkandidaadid oma valimissaates olid. Hinnangute andjateks olid enamaltjaolt ajakirjanikud. Oleks ükski neist, teades kuidas saateid tehakse jne, väitnud kordagi, et saadet oli piinlik vaadata just seetõttu, et kandidaatidele polnud tegelikult piisavat võimalust oma mõtete väljendamiseks antudki. Ma ise, kes ma saates osalesin, pidin ju samuti leppima ebaõiglase faktiga, et muud varianti ei ole, kui tuleb lihtsalt nüüd hakkama saada, ka kui vaid ainult kaks sõna öelda saab. Päris ebardlik olukord, peab möönma, ja kahju eesti rahvast e. vaatajaskonnast. Ja pärast jäigi tunne, nagu peetaks kõiki üksikkandidaate ühiselt kurikaeladeks, kes kandideerivad enda ja võimu pärast kõige halvemas mõttes... aga hoopiski mitte nähtude pärast, mis Eesti riigis paremini olla võiks, ja mille esiletoomine mitte sallimatusest ei tulene vaid armastusest oma kodumaa vastu. Arvake sellest kuidas iganes ja tundugu see lugejale kuitahes naivismina.
Vähemalt minu motiiv kandideerimiseks on tõepoolest aus ja siiras tahe anda oma parim panus, et me lastelastel turvalisem elu oleks, siin olen ma mõelnud kindlasti ka nende ajakirjanike laste lapsi, kes üksikkandidaate oma sõnavõttudes, näib et mõnuga, mõnitanud on, ja olen mõelnud ka kõigi vihaste kommentaatorite järeltulevatele põlvedele, tahaks tõesti, et me riigis väärtushinnangud paika nihkuks ja et arvestataks inimeste eludega meie riigis. Sallimatust saab ravida ainult heaga ja ainult tõelise pärishoolivusega, muu ei aita, ei riigi ega üksikisiku tasandil.
Ma mõtlen veelkord sellele saatele tagasi, vaevalt et tänased tegijad, olgu Ansip või Merkel või Obama või Ilves, suudaksid uue poliitilise figuurina vaid kümnesse sõnasse kogu oma mõttejõu ja sõnumi valada, eriti kui su sõnavõtt sõltub saatejuhi küsimustest ja suunamistest. Kuid Delfi üleskutse selle sama saate põhjal valida parim üksikkandidaat oli mu meelest mõtlematuse/sallimatuse musternäidis, ei muud. Ka siis tõesti peab kõigest vähegi võimalikust ilkumise ja tühisuse vormi valama, et oma portaali õitseda lasta? Siin ma näen, kui toores on me ühiskond ja kui kasuihnus ning müüdav on moraal tänapäeval. Ent just selliste lähenemistega kujundataksegi hinnaguid, luuakse arvamusi, tekitatakse tõekspidamisi ja suhtumisi.
Millal hakkab meedia mõistma ja vastutama oma sõnade eest? Seda küsimust oleksin küll tahtnud kuulda presidendi, küllaltki minu meelest ettevaatlikkuse piiripeal kirjutatud sõnavõtus, mille ta me vabariigi sünnipäeval rahvale edastas. Kas ei ole tal põhjust seda täiesti otse ja avalikult küsida? Aga hea, et meie president hoolivusest rääkis, seda oli ju tarvis just nii mõnelgi saalisistujal kuulda, kellest määravalt palju me rahva jaoks sõltub. Aga enamikul eesti rahvast on selles asjas - hoolimise ja heatahtlikkuse küsimuses süda puhas ja meel helge. Ei maksaks alahinnata eesti rahva tahet elada õiglases riigis ja hoolida oma ümbrusest, andke riigina ainult rohkem võimalusi ja näidake ise eeskuju! Ajakirjanikud, teie oletegi tõeline poliitiline jõud, mis riigis päriselt kaalukeelt keerab, hakake ometi eesti rahva heaolu teenima, selleks on juba ülim aeg, ega ju teiegi taha, et me rahvas mööda ilma laiali läheks või välja sureks.
Helvi Jürisson on 1996 aastal kirjutanud niisugused read, mis minu meelest täiesti õigustatud on ning millega tõenäoliselt iga vastutustundlik inimene kahjuks nõustuma peab:
Neljas võim
Neljas võim, meil on see kui amööb –
Vormitu ja ausalt öeldes kole,
See amööb meil pinnareostust sööb
Ning menüüs tal kahjuks aateid pole.
Tema sündis siis kui langes loos:
Ilmus luud, mis pühkis Eesti pinda.
Rahvas oli siis veel üheskoos,
Au ja õiglusjanu täitis rinda.
Turumängud, rahva poole selg,
Algajate müügiks mõeldud fraasid...
Nõnda murduski neil aatetelg,
Sisu kääritama jäid tiraazid.
Meedia, kord joobus oma jõust ta,
Siis, kui uisapäisa laimu laotas,
Aadet hoida, üle olme tõusta,
Võime naeratada, selle ta siis kaotas.
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
