Siim Tuisk: Poliitilised neegrid

 (9)
Vaba mikrofon
Vaba mikrofonFoto: Tiit Blaat

Vaadates poliitikuid võiks arvata, et intelligentne valija on ükssarvik. Plakatitel ja videoklippides vaatavad vastu teadmatule valijale suunatud, lühiajalist kasu tähtsustavad, ülepakutud lubadused või kõik need kolm korraga. Aga ometi on neid, kes jälgivad ja jätavad meelde, et "okei, teda ma peale seda kindlasti ei vali" ja elavad läbi justkui "10 väikest neegrit" lugu. Intelligentse valija jaoks on põhiline "poliitilise näo" säilitamine ja poliitiku järjekindlus oma sõnumi edastamisel.

Nad mäletavad üllatust ja põlgust, kui Ansip rääkis Riigikogus ACTA-st, seemnetest ja fooliumist. Osa neist tuli tänavatele isegi mitmekümnekraadises külmas. Nad mäletavad viha, kui Reformi rahastusskandaalile järgnes Lillo ja Michali eitamine ja kaitsmine kuni prokuratuuris valetamiseni välja - isegi praegune peaminister tegi seda. Mäletavad ämma kappidest pärinevat raha ja pettumust, kui Harta 12 ja Rahvakogu siirastele, head soovivatele ettepanekutele järgnes vaikus Riigikogus. Mäletavad ühtsusetunde lagunemist ja karmi reality checki kohalikel valimistel, et kas need libeda jutuga tegelased on paremad kui need juba maha kriipsutatud "neegrid" või ehk võib loota uute, seni end veel mitte tõestanute/määrinute peale. 

Euroopa parlamendi valimistel oli pisut kergem, ka muidu mustade seas leidus valgeid lambaid ja noh, Indrek Tarand, olgu mis ta on, pole vähemalt partei. Kooseluseadus tõi emotsioonid tagasi. Nii uskumatu, ahastamapaneva rumaluse kui ka väga küüniliste ja kalkuleeritud sigaduste tunnistamine, sekka üksikuid ilusaid eneseületusi ja paljudele ka esmakordne ootamatult soe tunne Riigikogu suhtes, mis tõi Toompeale isegi lillesülemeid.

Seotud lood:

Eelneva kolme aasta jooksul on vähemalt keegi alati rääkinud intelligentse valijaga. Rääkinud nendega, mitte neile - rääkinud nagu võrdne võrdsega, olles valmis kuulama tagasisidet ja vajaduse korral oma positsioone muutma. Nemad, kes huvituvad Arvamusfestivalist ja arvamuskülgedest, vaatavad debatte ja peavad Facebookis poliitikutega dialooge - kes on nende valik?

Mis on kergem alla neelata, kas Reformi peenelt ära peidetud ülbus, varasematest prohmakatest saadud õppetunnid õigeaegse taandumise osas või sotside pisut piinlik kohmitsemine ja pettuma panev ettevaatlik vaikimine, mille ainus eesmärk tundub olevat mitte kellegi varvastele astuda? IRL-i lühiajalisele kasule orienteeritud põhimõttevaba politikaanlus, mis ajas südame nii täis isegi nende aseesimehel, et ta erakonda vahetas - kuigi seda ainsa motiivina näha on ehk naiivne - või Vabaerakonna "me ei ütle midagi", sest nende ridades olevatel liberaalidel ja konservatiividel puudub ühine seisukoht? Või käegalöömine ja nihilism, keskendumine sellele ühele, veel väheplekilisele mädanenud õunte keskel nagu värske maailmaparandaja Keskerakonnas?

Kes räägib intelligentse valijaga?

Vaikus.