Siim Mihailov: Eesti poliitikud ei muutnud sõjaraamatut vähem riivavaks
Isikuandmete kaitse seadus reguleerib täpselt, kuidas isikuandmete ning delikaatsete isikuandmetega ümber käia. Delikaatsete isikuandmete hulka kuuluvad ka andmed terviseseisundi või puude kohta, mille hulka võib liigitada ka vigasaamise või hukkumise sõjatandril.
Selliste isiklike andmete kasutamine ei pea lähtuma ainult seadusest. See peab lähtuma ka südametunnistusest ning osa sellest on kirjas nii põhiseaduses kui ajakirjanduseetika koodeksis. See ütleb, et ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada. Põhiseaduse 17. paragrahv ütleb, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.
Kas Harndeni raamatu näol on tegemist ajakirjanduse, fiktsiooni, või mõne muu nähtusega? See on veel metoodika ähmasuse tõttu ebaselge ning vajab täiendavat analüüsi. Harnden saaks ennast presenteerida meelelahutajana ning seeläbi süüdistused kergelt seljatada. Ent kas nii tõsiste asjade nagu haavatasaamine, jäseme kaotamine või hukkumine detailne kirjeldamine on kellegi arvates meelelahutus?
Kuidas Harnden delikaatsele infole üldse juurde pääses? Ta viibis enda väitel Walesi kaardiväega Afganistanis rotatsioonikorra viimasel kuul. Oma raamatu kirjutas ta tuginedes seal nähtule, intervjuudele ning dokumentidele. Mis dokumentidele täpsemalt, seda Harnden ei avalikult täpsustanud. Igatahes jõudsid raamatusse delikaatsed isikuandmed, mis avaliku teabe seaduse 35. paragrahvi järgi kuuluvad andmete hulka, mis võimaldavad teabe muuta asutusesiseseks kasutamiseks.
Taoliste dokumentide töötlemiseks on vaja kirjalikku eriluba ehk tekib küsimus, kuidas Harnden täpselt need andmed sai. See ei ole avalik teave, iga Ats ei saa teabenõude korras teada, kuhu Juhan täpselt pihta sai ning kuidas ta verekaotuse tõttu teel haiglasse kopteris suri. Kas Harnden nuhkis teabe ise kuskilt välja või andis kolmandale isikule (Harnden) dokumendid ebaseaduslikult keegi kaitseväelastest/teenistujatest?
Selle raamatuga kaasnev kära osutab, et Eesti poliitika jäi ja jääb endiselt silma n-ö enda asja ajamisega. Paljud kriitilise ütlemisega inimesed on öelnud, et Eesti poliitikud ei mõtle üle nelja aasta ette. Nii ka nüüd. Poliitikud muretsevad eelkõige seepärast, millisesse valgusesse asetuvad nemad antud loo valguses. Sest tegelikult ei tea Eesti maksumaksja pooltki sellest, mida Eesti rahaga (väidetavalt 300 miljonit aastas) välismaal tehakse. Ehitatakse demokraatiat?
Teadupärast kaalub avalik huvi teatud olukordades üles õiguse eraelu puutumatusele ning mõndadel üksikutel juhtudel ka õiguse delikaatsete isikuandmete mitteavaldamisele. Afganistanis käivad kaitseväelased on avaliku huvi all, kuna kõik see makstakse kinni Eesti maksumaksja taskust ning nad on sinna saatnud Eesti valijate poolt valitud riigikogu. Sellest tulenevalt peaks kaitseväel olema aruandluskohustus nii riigikogu kui ka Eesti rahva ees. Kuid kaitseväelased ei ole avaliku elu tegelased nii nagu on seda poliitikud. Ehk kaitseväelastel on põhjendatult suurem õigus eraelu puutumatusele. Veel enam seetõttu, et raamat ei teeni ajakirjanduslikke huve.
Minu arvates on see The Telegraphi ajakirjaniku erahuvidel põhinev majanduslik äriskeem, mis on paljuski sõltumatu tema ajakirjanduslikust tööst. Seepärast küsin, et millisel määral saab seda käsitleda ajakirjandusliku teosena. Nii aga tundub delikaatsete isikuandmete avaldamine blogis ning 24 000-s hävitamisele kuulunud trükises veel alatum ning omakasupüüdlikum.
Eesti poliitikud astusid nii siin kui võõrsil selgeid (tibu)samme, et raamatut koos delikaatsete isikuandmetega ei avaldataks sellisel kujul. Siis avaldati informatsioon, et eestlased olla kaubelnud raamatu avaldamispäeva nihutamist tulevikku, et see ei tõmbaks vastutavatelt poliitikutelt tooli enne valimisi alt. Jääb mulje, et asjaosalised lükkasid probleemi homse varna — vaatame peale valimisi, mis sellest jamast saab. Et kui diskussioon Eesti osalusest Afganistanis toimub pärast valimisi, siis valijad neid enam puutuda ei saa. Prõmmigu ajakirjandus ja üldsus Toompea uste taga palju tahes.
Poliitikute ignorantsus ajaski mul kopsu üle maksa. Poliitik teab, et ta propagandamasin näitab sõda Afganistanis heroilistes toonides: kuidas kaitseväelased kusagil külas kommi jagavad ja on rõõmsate nägudega, päevitunud poisid. Varem või hiljem peab niikuinii avalikuks tulema, et mis seal päriselt toimub.
Lõpuks jõuame kõige olulisemani! Eesti poliitikud astusid oma sõnul välja selle eest, et raamatust võetaks välja või muudetaks delikaatseid isikuandmeid sisaldav materjal nii, et see kedagi ei riivaks. Praegusel hetkel aga materjal riivab kannatanuid ning kannatanute lähedasi otseselt ning häbistavalt. Harndeni tegu ei saa mitte kuidagi õigustada.
Mis jääb üle kannatanutel? Pöörduda kohtusse ning nõuda hüvitist põhjendamata kahju tekitamise eest delikaatsete isikuandmete levitamise pärast? Sellega sätiks kannatanud iseennast ja oma lähedasi avaliku tähelepanu ette ning seega põhjustaksid endale veel suuremaid kannatusi. Eesti on ometigi väike maa ning siin ei jää keegi anonüümseks. Kellele meeldiks, kui tema peale tänaval näpuga näidataks, et see on see ja too. Mida kannatanud siis üldse tegema peaksid?
Küsimusi on rohkem kui vastuseid ning viimaks kirjutan küsimuse: kas ei oleks aeg diskuteerida selle üle, et mida meie poisid Afganistanis täpselt teevad? Mis on selle hind nii rahalisest kui sotsiaalsest ja psühholoogilisest vaatevinklist. Mida me oma maksuraha eest saame? Närvihaige naabrimehe, kes juua täis peaga autoga kihutab ja püssi paugutab ning on kehv mees ja isa oma perele…?
Autor on ajakirjanduse ja suhtekorralduse III kursuse tudeng Tartu ülikoolis.
