Sergei Stadnikov: Ukraina riikluse murenemise algus

Kui praegusel Ukraina presidendil Viktor Janukovõtšil õnnestubki järgmise aasta presidendivalimisteni kuidagi võimul püsida, siis tema praegune tegevus riigipeana ei anna talle just eriti palju võimalusi saada tagasivalituks. Eelkõige just oma senise valijaskonna silmis on ta näidanud ennast aravõitu ning piiratud võimetega poliitikuna. Sealmail hinnatakse igas mõttes tugevaid mehi. Ilmselt sellele tõdemusele suhteliselt mõõduka opositsiooni liidrid (kõigepealt muidugi Viktor Klitško) ka paljuski panustavad.

Janukovitš ise kindlasti nii ei arva ja loodab oma vaenlasi lõpuks ikkagi üle kavaldada (nagu näiteks tema poolt kureeritavas suures „perebisnesis“). Kuid poliitika – isegi Ukrainas – nõuab siiski täiendavaid võimeid. Kui ta oleks näiteks julgenud või suutnud nn Euromaidani kiiresti laiali ajada, siis tema autoriteet oleks kindlasti tõusnud nii pooldajate kui ka osade võimalike toetajate seas, nüüd aga on nende jaoks tegemist riigitüüri juures sehkendava „äpuga“. Viimane asjaolu aga tekitab teatud laadi peataolekut või frustratsiooni paljudes Ida- ja Lõuna-Ukraina elanikes.

Opositsioonijõud on asunud USA, Poola, Saksamaa jt poliitilisel, (osaliselt) organisatoorsel ja finantsilisel avalikul või poolvarjatud toel jõulisele vastupealetungile. Nüüd võib ühemõtteliselt konstateerida, et kohalike võimuorganite vägivaldne ülevõtmine või nende katsed jätkuvad paljudes piirkondades, mis loob lausa ideaalse pinnase ühiskondliku vastasseisu edasiseks kiireks eskaleerumiseks. Vastav protsess võib aga objektiivselt päädida mitmete regioonide autonomiseerumise või lausa lahkulöömisega Ukrainast. Riigi erinevate piirkondade elanike ettekujutused nö õigest tsivilisatsioonilisest vektorist ja arengusuundadest võivad üksteisest kardinaalselt erineda (nagu näiteks Lvivis ning Krimmis).

Konflikti väga tõenäolise teravnemise korral juba lähitulevikus üritab isegi Venemaa hoida Ukrainas välispoliitilises mõttes hästi madalat profiili, kuna isegi hüpoteetiline territoriaalne laienemine oma lõunanaabri arvelt tooks tegelikult endaga kaasa tohutuid sise- ja välispoliitilisi komplikatsioone ning sotsiaal-etnilisi pingeid. Kaasa arvatud isegi Venemaale (valdavalt) lojaalses Krimmis.

Ukraina teravaimat sisepoliitilist kriisi võib teataval määral isegi võrrelda veerandsajandi eest alanud Balkani kriisiga, ka Ukrainal puuduvad selle ületamiseks head lahendused – paraku juba puuduvad! Minu meelest seisneks suhteliselt rahuldav lahendus järgmises: opositsioon võimaldanuks Viktor Janukovõtšil toimida presidendina 2015. aasta valimisteni. Riigi majandusse oleks muuhulgas investeeritud vähemalt 15 miljardit USD Venemaalt eraldatud laene (huvitav, kes küll nüüd söandaks seda teha?), talv edukalt üle elatud ning järgmisel sügisel alanuks valimiskampaania, kus opositsioonil oleksid kindlasti suured ja legaalsed (sic!) võidušansid. Tõsi küll, need oleksid igati arvestatavad ka Viktor Janukovõtšile; pole sugugi välistatud, et opositsioon pidas ka seda silmas ning oli oma nõudmistes lõpuni leppimatu. Alternatiivne hetkeseis paistab aga pea lootusetuna. 

P. S. Viktor Janukovõtši viimase aja tegemisi iseloomustab aga heitlikkus, argus, ebademokraatlikkus, „rehepaplus“ ning igasuguse riikliku visiooni puudumine.