Sergei Stadnikov: Tavaline russofoobia

Peamiselt demograafilis-majanduslikest probleemidest tulenevalt on siinses ühiskondlik-poliitilises diskursuses järsult aktiviseerunud mõttevahetus apatriidide (laiemas mõttes enamus nn venekeelsest elanikkonnast) integratsiooni üle.

Tihti rõhutatakse selle protsessi forsseerimise vajadust. Vastav probleem muutus võimude jaoks veelgi akuutsemaks pärast viisarežiimi sisulist lõppu nn hallipassi omanike ning Vene kodanike jaoks Ida ja Lääne suunal.

Kindlasti lahkub arvukalt võimekaid töövõtjaid-maksumaksjaid… Nüüd siis üritataksegi rakendada mitmesuguseid vastumeetmeid.

Viimastega haakub igati loogiliselt Tartu ülikooli professori Marju Lauristini mõtteavaldus vene eliidi kasvatamise vajaduses, kes suudaks ühiskondlikel teemadel eesti keeles kaasa rääkida.

Märkigem kohe: soovitus on jäänud küll lootusetult hiljaks, umbes kakskümmend aastat. EV iseseisvuse inimohvriteta-rahumeelses (sic!) taastamises osalesid võrdväärselt eestlastega ka nn muulased; üksjagu neist valdas juba tollal hästi eesti keelt.

Võin nimetada hea hulga „laulva revolutsiooni” ajal poliitiliselt aktiivselt tegutsenud mitte-eestlasi, kes oma enamuses nn välismaalasi käsitleva seadusandlusega poliitikast ning suurerastusest välja lükati ja kellest paljud vähemalt kibestusid või lausa pettusid taaskehtestatud vabariigis.

Nüüd siis proua Lauristin muretseb vene eliidi pärast, kuid 1992 nõustus ta ometigi töötama sotsiaalministrina Mart Laari poolt juhitud natsionalistlikus valitsuses. Küünik jääb alati küünikuks ja variser variseriks.

Loe edasi Ekspressist