Mõne aja eest toimus sõjapidamises tähtis muutus: nimelt hakkasid seni üldiselt neutraalsed kurdid (2,5 miljonit inimest; 12 protsenti riigi elanikkonnast) sõdima valitsusvägede ehk Assadi režiimi poolel.

Kuna arvatavate kurdi võitlejate arv võib ulatuda 50 000 meheni, siis mitmete soodsate asjaolude kokkulangemisel võib see tuua sõjategevusse otsustava pöörde ja seda Bashar al-Assadi taga olevate jõudude kasuks.

Kurdide meelemuutuse põhjustas ilmselt see, et neile jõudis lõpuks kohale tõsiasi, et praeguse opositsiooni võidu korral poleks neil kohta tulevases, rangelt šariaadiseaduste alusel üles ehitatud riigis. Nii olevatki praegune Assadi režiim lubanud kurdidele autonoomse rajooni rajamist Süüria põhjaossa (vaenuliku Türgi vahetusse naabrusesse).

Süüria kurdide eesmärgiks on aga sarnaselt Iraagi Kurdistanile vähemalt rahvuslik-territoriaalse autonoomia kättevõitmine. Säärases komplitseeritud geopoliitilises olukorras toetuvad kohalikud kurdid ka peamiselt Ida-Türgis elavatele ning võitlevatele rahvuskaaslastele. Türgi aga aitab omakorda relvastada valitsusvastast „Vaba Süüria Armeed“, mille on mõni inimõigusorganisatsioon ka terroristlikuks ühenduseks kuulutanud.

Kuni viimase ajani seisid nii Assad kui ka Süüria opositsioon vastu igasugusele kurdi autonoomiale, kuid olles sattunud poliitilisse sundseisu, hakkas president otsima võimalusi kompromissiks oma kurdi kodanikega. Sellega osutus Assad oma sisevaenlastest paindlikumaks ning kavalamaks.

Riigi kirdealadelt, peamiselt kurdidega asustatud piirkondadest, viidi välja suurem osa valitsusvägedest ning sellega anti sealsetele elanikele faktiline omavalitsus. Selle tulemusena kontrollivad Süüria poolel Süüria ja Türgi vahelist piiri kurdi relvastatud formeeringud (Pešmerga), tegutsedes tihtipeale koos keskvõimu esindajatega.

Panustades Süüria kodusõjas konflikti ühele osapoolele, loodavad kurdide juhid saavutada pärast sõda senisest palju suuremat ühiskondlikku mõjujõudu. Risk on muidugi suur, kuid kurdid on eksistentsiaalses sundseisus. Pole sugugi välistatud, et nende kaugem (seni veel salajane) eesmärk seisneb riiklikus ühinemises Kurdistaniga.

Arvestades ülaltoodud asjaolusid, tuleb rahvusvahelisel üldsusel ülimalt põhjalikult analüüsida hiljutise keemiarelva kasutamise tagamaid, kus paratamatult kerkib üles igihaljas küsimus: kellele oli säärane elajalik julmus kõige kasulikum?