Sergei Stadnikov: Sõda hakkab varsti pääle!

USA-Iisraeli ja Iraani vastasseis liigub vääramatult sõjalise lahenduse suunas, Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiina kompromissi leidmise ponnistused kipuvad luhtuma.

Pole välistatud, et praeguse Ameerika presidendi administratsiooni analüütikud kahetsevad kolme aasta eest käest lastud võimalusi. Nimelt üritas Iraan Bagdadi kiire vallutamise järgsel ajal jõuda konfidentsiaalselt ookeanitaguse võitjaga mingile poliitilisele kompromissile. Reaalsete variantidena nõustuti peatama oma aatomiprogrammi arendamist, oluliselt vähendama islamistlikku ritoorikat välissuhetes, tunnustama Iisraeli eksisteerimise õigust ja loobuma terroristlike liikumiste salajasest toetamisest.

Vastutasuna kustutaksid ameeriklased islamivabariigi oma paariariikide nimekirjast, teostaksid Iisraeli tuumadesarmeerimise, nõustuksid andma Iraagi valdavalt ši-iitidega asustatud piirkonnad Iraani protektoraadi alla ja lõpetama majandusblokaadi.

Säärasel uljal kaval olid muidugi mitmed puudused, millede hulka kuulus ka näiteks rahvusvaheliste õigusnormide rikkumine — kuid pärast endise Jugoslaavia pommitamist NATO poolt ja teise Iraagi kampaania alustamist, keda see rahvusvaheline õigus enam nii väga huvitab… Rubico juba paraku otsustavalt ületatud.

Ometigi ei viinud ekspertide-luurajate läbirääkimised mingile kindlale leppele. Põhjused tundusid olevad paljuski subjektiivsed.

Nimelt on George W. Bush tõsimeeli veendunud oma globaalses usulis-eetilises demokraatia levitamise missioonis. Saddam Husseini režiimi kiire kokkuvarisemine ja suure nafta peatse ammutamise võimalus vaid kinnistas seda veendumust. 2003. a. võidukal kevadel ei osanud ta kõige jubedamates kartustes ette näha koaleerunud okupatsioonivägede lootusetut müttamist kodusõjast haaratud Iraagis. Võimalikku diplomaatilist tagasikäiku on nüüd kas võimatu teha või kujuneb selle hind põhimõtteliselt kallimaks(sic!) kui veel mõne aasta eest.

Iraani uus rõhutatult religioosne karismaatiline president Mohammed Ahmadinejad on üks radikaalsematest islamirevolutsiooni veteranidest, kes kohe päris kindlasti ei nõustu tuumaprogrammi lõpetamisega. Sarnaselt Bushiga on ka tema kindel oma tões ja õiguses. Pealegi pürgib islamivabariik vähemalt regionaalseks liidriks.

Seega ei näe käesoleval hetkel püsivama kokkuleppe saavutamise võimalust kahe vastaspoole vahel.

Tulevase sõjalise operatsiooni käigus (näiteks 2006. a. lõpus) üritavad USA ja Iisrael maksimaalselt kahjustada vaenlase tuumaobjekte ning võtta oma kontrolli alla Ormuzi lahe põhjakallas, sest teatavasti läbib seda mereteed iga päev palju naftatankereid. Kuid Iraani täielikuks okupeerimiseks ei ole isegi ameeriklastel enam jõudu.