Sergei Stadnikov: „Skyfall“ - 21. sajandi James Bond

 (20)
Sergei Stadnikov: „Skyfall“ - 21. sajandi James Bond
Foto: Ilmar Saabas

Kuid põhilise - suurepärase füüsilise vormi, meheliku sarmi, truuduse Tema Majesteedile ning teadmistepagasi - üritab Bond muutunud aegade kiuste siiski säilitada.

Kolmas aastatuhat oli kestnud juba üksjagu aastaid, kui „bondiaana“ loojad otsustasid saaga viiekümneaastase juubeli kõrval pöörata senisest mõnevõrra rohkem tähelepanu uue ajastu väljakutsetele, mis muuhulgas väljenduvad ka uut tüüpi globaalsetes ohuliikides, näiteks IT-tippsaavutuste kuritegelikus kasutamises.

Need on arendatud säärasele tasemele, et tekib lausa küsimus James Bondi (alias Daniel Craig) taoliste superdiversantide vajaduse kohta. Eriti ilmneb see uus trend jutuajamises mõnevõrra vananenud/kulunud/resigneerunud peategelase ning noore tehnokraadi Q vahel.

Sellega seoses õhkub filmist varasematega võrreldes oluliselt enam mingit segaduse ja nõutuse hõngu. Nii on isegi MI-6 kauaaegne juht, raudne leedi M (Judi Dench) sunnitud kibestunult möönma: „Me ei tunne enam oma vaenlasi“, kuna külma sõja ajal oli põhivaenlane või tema satelliidid üldiselt hästi teada.

Kui „Skyfall'is“ õhivad terroristid briti eriteenistuse Londonis asuva peakorteri, siis on tagumine aeg tunnistada senise julgeolekusüsteemi väga tõsist kriisi. Muide, fantaasia ja elu ei pruugi üksteisest sugugi nii palju erineda – mäletatavasti panid IRA terroristid mõnekümne aasta eest pommi hotelli, kus ööbis omaaegne briti peaminister Margaret Thatcher. Kuigi Thatcher pääses, hukkus rünnakus viis inimest.

Filmis kehastab kurikael Raoul Silvat peaaegu geniaalselt hispaania filminäitleja Javier Bardem. Tema varasematest rollidest tasub meenutada negatiivset kangelast trilleris „Ei ole maad vanadele meestele“).

Silva peamiseks tegutsemismotiiviks ei ole aga mingi ideoloogia, vaid hoopis kättemaksuiha teda kunagi tööalaselt küüniliselt reetnud M-ile. Nii lihtne ja ühtlasi ka keeruline on põhisüžee käivitumise tagamaad. Filmitegelastest soleerib ainult Silva Bondiga võrdsel tasemel. Ja igati õigustatult.

Patoloogilised, targad, ülirikkad ja võimsad kurjategijad sobivad säärastesse märulitesse muidugi ideaalselt, kuid ometigi ei piirdu ajalooline „bondiaana“ ainult Ernst Stavro Blofeldi või Karl Strombergi taoliste isiksuslike kurjuse kehastustega. Agent 007 on varem pidanud heitlema ka näiteks Nõukogude Liidu supermeestega. Pärast Nõukogudemaa varingut ei olnud üliriiklikul tasemel Läänele kaua aega väärilisi vastaseid. Kuid kas nüüdisaegse suurriigi Hiinaga ei julge isegi Bond riidu minna? Või al-Qaidaga? Ehk pelgavad filmiloojad hoopis võimalikku ideoloogilist filmitsensuuri potentsiaalselt kasumlikus Hiinas ja islamimaades? Elame-näeme.

Huvitaval kombel jääb Bond läbi aegade kõige järjekindlamaks oma naissuhetes: loomulikult on viiekümne aasta jooksul toimunud mõned kõrvalekalded, kuid reeglina jääb supermees oma põhimõtetele raudselt truuks – minimaalselt sentimentaalsust, aga see-eest rohkem kavalalt mõtestatud „konsumeerivat“ tegevust...

Ometigi ei saanud nii menuka saaga loojad jätta tegemata mitmeid l´hommage vihjelisi osutusi keskeale lähenevale juubilarile: nii oli filmis näha Aston Martin DB5 („Goldfinger“), viide suurtele reptiilidele („Live and let die“) ja miss Moneypenny. Kuid põhilise - suurepärase füüsilise vormi, meheliku sarmi, truuduse Tema Majesteedile ning teadmistepagasi - üritab Bond muutunud aegade kiuste siiski säilitada.

Kuigi tuleb tunnistada, et kismasid ja tulistamisi sooritab Bond juba palju suurema vaevaga, oskab ta erinevalt varasemast sügavamalt filosofeerida ning kahelda kõlbelistes valikutes. Siin võib kohe kindlapeale täheldada inglise režissööri Sam Mendesi („American Beauty“ - sic!) uudsemat lähenemist. Bondi filmiprojekt sai järjekordselt õnnelikult päästetud.

P. S. Kui nüüd küsida, kas Daniel Craig on läbi aegade parim James Bond, siis minu meelest platseerub ta Sir Sean Connery järel igati auväärsele teisele kohale. Samas, Bondi hiigelsarja kolmest viimasest filmist, kus Craig peaosa mängib, paikneb „Skyfall“ oma kunstiliselt tasemelt „Casino Royale“ järel teisel kohal. Tõsi küll, see on minu isiklik arvamus.