Sergei Stadnikov: opositsiooniga ülbe mittearvestamine võib tuua türgiliku mässu igas riigis, ka Eestis
Jätkuvad kestvad valitsusvastased – eelkõige peaministri Recep Tayyip Erdogani (s. 1954) vastu – protestid näitavad ühemõtteliselt, et Türgi ühiskonna ilmalikul osal sai mõõt täis „padišahhi“ poolt mahitatud mõõduka islamismi üha tugevnevast survest kõikidele eluvaldkondadele.
Nn ilmalikult elik suuremal või vähemal määral läänelikult orienteeritud kodanikke ei ole ilmselt üle 30% - 35%, kes moodustavad selge, kuid ometigi nö kvalifitseeritud vähemuse.
Opositsiooniga ülbe mittearvestamine pikema aja jooksul võib endaga kaasa tuua riikliku destabiliseerumise; nähtus kui niisugune on politoloogias teada-tuntud: siiski kiputakse seda asjaolu erinevate võimulolijate poolt ikka ja jälle soovmõtteliselt ning üleolevalt alahindama. Muide, ka meil, Eestis. Mis siis õieti Türgis toimub?
Loomulikult ei peitunud vallandunud rahutuste probleemi tuum Istanbulis (Konstantinoopolis), Taksimi väljaku lähedal, oleva õnnetu Gezi pargi võimalikus maharaiumises. Türgi Vabariiki õõnestavad aegamööda mitmed objektiivsed asjaolud ja subjektiivsed valeotsused. Kõigepealt ei realiseerunud eelkõige välisministri Ahmet Davutoglu konstrueeritud välispoliitiline kontseptsioon, mis küll nägi ette „null probleeme naabritega“, kuid samas hakkas aina jõulisemalt teostama regionaalse liidrirollile pretendeerivat neoosmanistlikku välispoliitikat. Teisalt jällegi, selleks nappis kõikvõimalikke ressursse. Kaasa arvatud puhtmentaalseid.
Juba ajalooliselt on türgi-araabia ja türgi-pärsia suhteid saatnud tihtipeale vastastikuse usaldamatuse või isegi konfrontatsiooni pitser. Ja praegune ametliku Ankara ja Damaskuse geopoliitiline vastasseis võtab üha enam kompromissituma vormi; samas ei toeta vähemalt 60% kodanikest riigi edasist osalemist Süüria kodusõjas – seega ilmne vastuolu valitsuse välispoliitikaga, mis paljude türklaste meelest sõltub liiga palju Ameerika Ühendriikide imperatiivsetest juhtnööridest. Viimase kümne aasta igati muljetavaldav majanduskasv ei sujunud samuti raskusteta, kuna maa välisvõlg ületas hiljuti 100 miljardi USD künnise.
Sotsiaalsed pinged aegamööda üha süvenevad. Otsustavat leppimust suure kurdi kogukonnaga ei ole aga ikka veel saavutatud. Sellele osutavad ühemõtteliselt aeg-ajalt toimuvad terroriaktid.
Üha enam süveneb kahtlus, et religioossest perest pärit Erdogan tahtis tasahilju demonteerida mitmeid aluspanevaid kemalistlikke (nimetatud Türgi Vabariigi esimese presidendi Mustafa Kemal Atatürgi (1881 – 1938) järgi) riiklikke põhimõtteid. Viimane väljendub eeskätt ilmalikus riiklikus struktuuris (kuigi selle ülesehitamine ei ole kaugeltki veel lõpetatud) ja sõjaväe otsustavas rollis sekulaarse põhiseaduse tagamisel. Just relvajõudude juhtkonna vastu oli suunatud väidetavalt riigipööret konspireeriva, marurahvusliku põrandaaluse organisatsiooni „Ergenekoni“ tegevuse juhtumi juurdlus (alates 2007), mille tagajärjel elimineeriti avalikust elust mitusada kahtlast tippsõjaväelast, ajakirjanikku, teadlast jt. Kelle jaoks kahtlasi? Kõigepealt muidugi Erdogani ja tema juhitud „Arengu ja Õigluse partei“ jaoks.
Tegelikult vajab see sisepoliitiline fenomen täiendavat, maksimaalselt erapooletut, uurimist. Muuseas, mõned kohalikud massmeedia väljaanded ei välistanud isegi teatavat „vene jälje“ olemasolu, kuna idanaabri „Euraasia liikumise“ liider Aleksandr Dugin (s. 1962) olevat korduvalt salaja kohtunud mitmete „Ergenekoni“ juhtivate liikmetega. Ometigi napib ühemõtteliselt konkreetseid süütõendeid.
Sellel igati õpetlikul, seni veel lõppemata lool, on täiendav sõnum: nimelt esines peaminister Erdogan oma Egiptuse-visiidil 2011. aastal omamoodi triumfaatorina, kes võidukalt-üleolevalt jagas õpetusi eduka demokraatliku sunniitliku suunitlusega islami (mõlemal maal juhtivad usutunnistused) juurutamise osas. Nüüd aga viivad Taksimi väljaku protestijad sisuliselt ellu Kairos paikneva Tahriri platsil 2011 -- 2012 omandatud võitluskogemusi.
Koos mitmesuguste sotsiaalsete netivõrgustike ning mobiilside kasutamisega. Twitteris on viimase kümne päeva jooksul tehtud mitu miljonit sissekannet, millest ca 90% on türgikeelsed, järelikult kohalikele elanikele mõeldud. Tõepoolest , imestamis-ja mõtlemisainet siinilmas jagub ikka otsata! Ehk oleks pidanud Erdogan olema egiptlaste suhtes veidikene lugupidavam?
Samas ärgem unustagem: demonstrantide seas ei ole ainult läänemeelsed isikud, nende seas avaldavad meelt ka palju radikaalsemad islamistid, kui peaminister ise. Viimane tõsiasi aga paneb juba muretsema.
P. S. Türgi paljusid piirkondi haaranud protestilaine taustal torkab silma sõjaväe vaoshoitus. Sarnaselt kahe aasta taguse Egiptusega.
