Sergei Stadnikov: Miks põrusid Vene noored ja haritud opositsionäärid?

 (39)
Sergei Stadnikov: Miks põrusid Vene noored ja haritud opositsionäärid?
FOTO: Manona ParisDelfi Pilt

Talvine poliitiline hooaeg on koos dünaamiliste parlamendi- ja presidendivalimistega Venemaal ümber saanud. Praegu tegelevad nii võitjad kui ka kaotajad toimunu analüüsiga.

Eelkõige on see aktuaalne ainult osaliselt süsteemivälistele kaotajatele. Nende liidrid nimetavad oma järgijaid tihtipeale ameerika majandusteadlaselt Richard Floridalt laenatud terminiga „kreatiivseks klassiks”, ehk teisisõnu loovinimesteks. Ja seda esmajoones äris, poliitikas ning kultuuris.

Venemaal, eeskätt Moskvas ja Peterburis, tähendab see tavaliselt ühiskondlikult aktiivseid keskklassi kuuluvaid noori arvutiinimesi, kelle jaoks virtuaalne keskkond on juba ammu loomulikuks kujunenud ning kes just seal tunnevad end omasuguste mõttekaaslaste või isegi kriitikute seas igati koduselt. Teisalt jääb küsitavaks nende reaalne mõju provintsis elavatele tavainimestele. Samuti ei ole nad reeglina võimekad rohujuuretasandilisel parteitööl.

Viimast asjaolu peangi opositsionääride kaotuse üheks olulisemaks põhjuseks, eriti presidendivalimistel. Loomulikult mängisid ka võimude ja süsteemse opositsiooni hulka kuuluvate parteide (näiteks kommunistid) korraldatud mõningased mahhinatsioonid oma osa, kuid need ei olnud kaugeltki määravad: isegi kui näiteks Grigori Javlinski valimisstaap oleks suutnud korrektselt vormistada tema toetajate allkirju, ei tulnuks sellest poliitiliselt juba ammu mahakäinud ning mitmeid varasemaid presidendivalimisi kaotanud poliitikust mingit arvestatavat vastast Vladimir Putinile.

Uued miitingud ja protestid

Veelgi nukramas seisus on selles suhtes parlamendivälise opositsioonilise liikumise „Solidaarsus” üks asutajaist Garri Kasparov. Reaalse riigijuhtimise nivool tundub enamiku tuntumate liberaalsete Putini režiimikriitikute professionaalne võimekus pehmelt öeldes küsitavana. Ainult Boriss Nemtsov paistis üheksakümnendatel aastatel silma suhteliselt eduka Nižni Novgorodi kubernerina, kuid üleriigilises tegevuses asepeaministrina ei saavutanud ta suurt midagi.

Idanaabri tõusvad poliittähed Aleksei Navalnõi ja Sergei Udaltsov on seni suutnud ennast positsioneerida parempoolse käremeelse rahvuslasena (Navalnõi) ning vasakpoolse radikaalina (Udaltsov). Siinmail üsna hästi tuntud, muuhulgas ka Kristiina Ojulandi mahitatud ekspeaministri Mihhail Kasjanovi hüpoteetilise presidentluse väljavaated ei paista samuti eriti lootustandvatena: Venemaa meediaavarustes tsirkuleerib isegi vastav politoloogiline kõnekäänd – „Miša dva protsenta” (nii palju on tal küsitluste järgi toetajaid).

Totaalse äärmusjuhtumina saab vaadelda muidugi epateerivat kirjanikku Eduard Limonovit oma nüüdseks vene võimude poolt keelustatud „Natsionaalbolševistliku Parteiga”. Tema tähtsaimaks poliitiliseks ideeks paistab olevat uue vene revolutsiooni organiseerimine. Tõepoolest, ainult see veel Venemaal puudub…

Seega jääb „kreatiivsel klassil” vajaka just konstruktiivsetest mõtetest ja nende realiseerimise meetoditest. Uutest olulisematest ettevõtmistest üritatakse mai alguses korraldada ülevenemaalist „miljonite marssi” Putini presidendiks vannutamise ajal. Millegi pärast mulle tundub, et kõige tõenäolisema stsenaariumi kohaselt ulatub võimalike protestijate arv maksimaalselt vaid mõnesaja tuhande inimeseni. Jääb veel üks tõsiasi: üksjagu opositsionääride potentsiaalsetest või tegelikest toetajatest on solvunud mitmete nimekate režiimikriitikute ülbevõitu hoiakust nende suhtes (Nemtsov ja Rõžkov). Jälgigem siis tähelepanelikult Venemaa sisepoliitilist olukorda.