Sergei Stadnikov: Küprose kasiinokrahh
Laiema avalikkuse jaoks algas kogu möll eelmise aasta mais, kui Saksamaa mõjukaimas sotsiaal-poliitilises ajakirjas Der Spiegel avaldati Küprosele eraldatava finantsabi tagamaid avav artikkel. Selles osutati otsesõnu võimalikele peamistele kasusaajatele – saare pankades miljardeid eurosid ja dollareid ladustavatele vene oligarhidele.
Ajakirjanikud viitasid oma loos valitsuse jaoks mõeldud konfidentsiaalsele ettekandele, mille koostas Saksa välisluure (Bundesnachrichtendienst, BND).
Salajase ettekande kohaselt hoitakse oma liberaalsuse poolest tuntud Küprose pankades vähemalt 20-25 miljardit eurot kahtlase päritoluga vene raha. Muide, see summa on samas suurusjärgus riigi sisemajanduse kogutoodanguga.
Lisaks panganduse liberaalsusele on rikastel välismaalastel võimalik üsna kergesti saada sealset kodakondsust. Saksa luurajate informatsiooni kohaselt kasutas säärast võimalust ligemale 80 vene oligarhi ning motivatsiooniks oli Küprose asumine nii Euroopa Liidus kui ka eurotsoonis.
Neid materjale lugedes tekkisid mul mõningad kahtlused. Nimelt pole Saksa Liitvabariigis üldiselt tavaks lekitada mahukaid analüütilisi luurematerjale meediasse kõikidele tutvumiseks. Minu meelest oli tegemist oskuslikult lansseeritud erioperatsiooniga, mille eesmärgid ja peamised figurandid tulevad ehk tulevikus välja. Kuid üht-teist olulist võib juba praegu nentida.
Saksa valitsuse seisukohalt tuli anda kõikidele Vahemere äärsetele ebastabiilsete majandustega riikidele majanduskriisi ületamise näitlik õpetund. Ja väike Küpros sobis selleks lausa ideaalselt. Küprose abil on võimalik saavutada mitmeid tähtsaid geopoliitilisi sihte: esiteks heita varju Venemaa poliitilis-majandusliku mõju laienemisele ELi liikmesriigis, kusjuures see riik asub ju geopoliitiliselt ülitähtsas piirkonnas.
Teiseks sai sel moel juhtida tähelepanu eemale euroliidu poliitikast kreekakeelse Küprose Vabariigi suhtes, mis on osutunud vildakaks juba alates sellest ajast, kui riik peaaegu kümne aasta eest ELi liikmeks võeti. Juba siis tulnuks reaalselt kontrollida saarel valitsevat offshore majandusmudelit.
Siiski tulenevad praegused probleemid peaasjalikult otsustest, mis Küprose poliitiline ja majanduslik eliit välisinvesteeringute osas langetas. Kui meil tavatsetakse öelda „Veri on paksem kui vesi“, siis Küprose variandis tegid riigi pangad Kreeka majandusse suuri investeeringuid, mis läksid eeskätt kinnisvarasse ning turismiärisse. Hiljem kaotati seal aga umbes 4 miljardit eurot, mis väikese Küprose jaoks on muidugi hiigelsumma.
Saksa kantsleri Angela Merkeli tegutsemisloogika on aga igati mõistetav. Sügisel toimuvate parlamendivalimiste eel ei soovi ta mingit arutelu saksa maksumaksjate raha järjekordsest kulutamisest või lausa tuuldelaskmisest probleemsete Lõuna-Euroopa riikide majanduse päästmiseks. Miks seda mitte üritada teha näiteks vene rikkurite arvelt?
Eksisteerib veel üks ülimalt tähtis asjaolu. Nimelt avastati hiljuti Küprose ranniku lähedal igati arvestatavad gaasileiukohad, mida teiste kompaniide seas himustab ka vene (valdavalt) riiklik gaasi- ja naftahiid Gazprom. Arvestades Venemaa ja Küprose tihedaid sidemeid kõikides eluvaldkondades, olid suure gaasikontsessiooni saamise väljavaated venelaste jaoks väga head. Kuid gaasist võib huvi tunda ka Saksamaa...
Siiski jäävad Saksa luurajate koostatud dokumendi puhul lahtiseks mitmed küsimused. Esiteks pole kogu Venemaalt pärit raha kriminaalse iseloomuga. Mitmete kaudsete arvestuste kohaselt moodustab säärase päritoluga raha hulk 30 protsenti kogu Vene hoiuste mahust. Ülejäänud osa on aga legaalne ja ka selle kavatsevad Küprose võimud Berliini survel vähemalt osaliselt konfiskeerida.
Raha päritolu puhul on veel üks aga. Välismaistest investeeringutest tuleb Venemaalt vaid umbes neljandik. Ülejäänud suur raha on tulnud näiteks endisest koloniaalvõimust Suurbritanniast ja peaaegu naabruses paiknevatest Araabia maadest. Omandi osaline eksproprieerimine puudutab ka neid.
Selle tulemusena on euroliit Berliini tuules ületanud punase rajajoone. Nüüd ei saa oma hiigelvaranduste puutumatuses kindlad olla mitte ainult vene, vaid ka Euroopa riikide kodanikud. Kas nad peaksid oma „säästudega“ näiteks Šveitsi, Lichtensteini, Monacosse, või Gibraltarile kolima? Või miks mitte Maltale, mille valitsus kavatseb oma väikeriigist teha Küprosele offshore-järeltulija? Muide, väiksem osa vene kapitalist pöördub muutunud olusid arvestades Venemaale tagasi.
